Eesti I Mesitrivõistlused lukumaadluses

7. dets 2008 toimus Tartus üritus, mille tulemused on järgnevad:

Naised +61 kg /absoluut:

1. Helin Paara (3D)
2. Kristiina Kasemets (3D)

Mehed -67 kg

1. Tore Lasn (3D)
2. Kristjan Jürisalu (3D)
3. Taivo Stimmer (3D)

Mehed -73 kg

1. Henri Hiiemäe (EE Pärnu)
2. Kaimo Kruusement (3D)
3. Vladimir Andrejev (3D)

Mehed -79 kg

1. Ott Tõnissaar (EE)
2. Harto Vallimägi (3D)
3. Mikko Savolainen (EE)

Mehed -88 kg

1. Martin Aedma (EE)
2. Priit Mihkelson (3D)
3. Fred Eelma (3D)

Mehed -99 kg

1. Martin Perens (3D)

Mehed +99 kg

1. Julius Lagus (EE)

Algajad avatud kaal:

1. Julius Lagus (EE)
2. Daniel Soomer (3D)
3. Mikko Savolainen (EE)

P.S. Kohapeal pandi muidugi kaale kokku ja inimesed said kõik kohad välja võidelda, nii et ilma matši tegemata ei antud kellelegi medalit kätte;)

veel asjast paranoid foorumis

A Rühm Loterija

pidev treenimine on meid sõgedaks teinud ning võtsime uue suuna - muusikatööstuse vallutamine

A Rühm Loterija

MMAMMA mia

22.november toimus mul Soomes Lappeenranta's I välismaine semi-pro matš (st reeglid samad nagu pro, kuid matš kestab 2x5 minutit (pro = 3x5)).

Vastaseks Anssi Riittinen ning tulemuseks võit TKO'ga I raundi lõpus (maas löökidega).

VIDEO

Ürituse kohta Paranoid foorumis

Ürituse kohta MMA Lappeenranta foorumis


cheers :)

Mida arst ütles...

Võttes reede hommikul peale kahetunnist autosõitu pusa maha ja nähes seda asja, mida teie eelmises postis nägite siis mu reaktsioon oli loomulikult, et HOLY F*CK! Peaks vist ikka traumasse minema!

Nojah... peale lühikest ekslemist Maarjamõisa uuenduskuuri läbivas haiglas jõudsin siis traumapunkti. 2 residenti, arst ja 2 õde olid kabinetis. Nende silmad läksid üsna suureks. Katsusid mu kätt "ISSAND! Nii külm!" -see on jääkotist- "aaa..." Miks ta sellist värvi on?!?" -kunstveri ei tulnud maha- "Kuidas see juhtus?" -käisin ühe muusikavideo võtetels ja seal kukkusin- "Nagu kukkusite ise või kuskilt kõrgemalt?" -heideti- "Mis mõttes heideti!? Et visati kaamer aga alla kuskilt v?" -eiei:D Nagu maadluses...-

"Millal see kõik toimus?"

-einoh... süžee oli et asi toimus nagu 1920ndatel-

...paus...

...üldine naer...

"Eiei... ma mõtlesin et millal õnnetus juhtus?:D"

mjah... magamata öö andis tunda... pärast jäin juuksuritoolis ka magama...

Aga tehti röntgen ja värki ja tegelt oli kõik korras. Praeguseks tulnukat enam naha all ei ole... lihtsalt üks poolest käsivarrest poole õlavarreni ulatuv sinikas.

P.S. Niiviisi ma vist selle sinika sain: (foto by Mardo Männimägi)

Ekstra põlv.

Üle pika aja tegid Õunts Ott ja Jorks midagi koos. Ja see midagi oli A-Rühma uus muusikavideo. Oioi kui palu seiklusi sellega kaasnes. Aga üks konkreetne resultaat oli see, et Jorksile kasvas uus põlv. Seekord küünarnuki peale. Oi kui kiiresti saab joosta kolme põlvega! Oodake tiimilt lisaks tegudele sportliku vabavõitluse ilmas ka veel kõvemaid tulemusi jooksuvallast! Kaks vanimat spordiala junõu... jooksmine ja võitlemine...

Kehalise töövõime testid Bjj's - füüsilise hetkevormi määramine

Aeg möödub ja koolis õpib vahepeal nii mõndagi. Käesolevat postitust ajendasid mind tegema mõttekäigud "Treeningu monitooringust" , mis on üks tore aine mul sellel semestril.
Nimelt praktiliselt igal spordiala, on võimalik ja tehaksegi erinevaid teste, mis määravad antud sportlase füüsilist võimekust sellel hetkel.
Nende testidega määratakse millises seisundis on sportlane, nähakse progressi või võimete degeneratsiooni mingi perioodi vältel ja üks väga oluline aeg, millal sellist testimist võib sooritada, on võistluseelne periood.


Miks võistluseelne ? Aga sellepärast, et siis me näeme või saame öelda, kas sellel sportlasel on hea füüsiline vorm / head eeldused , et saabuval võistlusel hästi esineda.

Lahti seletades näite arvel, siis kujutame ette näiteks kõrgushüppajat. Oma parimaid hüppeid tehes suutis ta rinnale võtta 100kg ja oma vertikaalse hüppe testi tegi 1m juurde.
Nüüd, kui lähenemas on järjekordne võistlus, sooritab meie kõrgushüppaja need testid uuesti.
Rinnale võtt tuli 105kg ja vertikaalne hüpe 104 cm - sellest saame teha järeldused, et antud sportlased on head eeldused eesoleval võistlusel ennast ületada ja uut isiklikku rekordit saavutada.
Teiseltpoolt, võib ka testide tulemus olla kahanev võrreldes eelnevatega, rinnale võtt 93kg ja hüpe 95cm , näiteks. Sellepõhjal võib öelda, et füüsilise vormi järgi ei ole tal just häid eeldusi oma parimaid hüppeid sooritada.

Nüüd on tähtis mõista, et kuigi testide tulemused on üks asi, siis reaalne sooritus on ikkagi reaalne sooritus ja ei pruugi alati kattuda nende eeldustega.
Sellised testid näitavad AINULT nende kehaliste võimete tugevust/nõrkust. See tähendab et spordialadel, kus kehaliste võimete korrelatsioon soorituse tulemusega on hästi suur, ütlevad testid suhteliselt täpselt ära, mida see sportlane suudab teha ja mida mitte.
-Näiteks enamus kergejõustiku alasid ongi sisuliselt kehalistest võimetest sõltuvad: kõrgushüpe, kettaheide, odavise, sprindid ja ka teised jooksu distantsid, aga ka tõstesport ... jne

Küll aga ei saa suure töenäosusega öelda milline tuleb sportlase reaalne sooritus nende testide põhjal sellistel aladel, kus tehnika & taktika (TT) haaravad suure osa.
Siia alla kuuluvad näiteks sportmängud - korvpall, jalgpall, käsipall, hoki ... ja ka Brasiilia jiu jitsu / MMA.



See tähendab, et kui korvpalluril on aeroobne võimekus langenud (sooritas cooperi testi 500m alla oma tavalise normi) , ei vähenda oluliselt tema võimalusi hästi esineda, sest antud ala(de)l sõltub sooritus ka lisaks füüsilisele vormile muudest faktoritest -TT

Ja samuti ka jitzis, võib sooritada mingi testi (konkreetsete testide üle arutan veidi hiljem) või testid ja jõuan järeldusele, et vorm on ülihea ... AGA võistlusel saab mingi chubby ja letargilise fat kidi käest ühe minutiga armbari

... see tähendab, et lisaks füüsilisele vormile mängivad SUURT ROLLI muud tegurid - tehnika & taktika, psüühiline valmidus ja tuleb mõista, et need testid näitavad ainult kehalise töövõime suutlikust sellel inimesel ja ei saa olla see, mille põhjal me ütleme kas esinetakse hästi või mitte.

Kas siis üldse on mõtet teha mingeid teste Jitzis ?
Mina arvan küll - Esiteks on üldlevinud fakt, et kui tehniline tase on suhteliselt võrdne, siis määravad matchi tulemuse suuresti kehalised võimed - atleetlikkus. Ja üldjuhul võisteldaksegi teiste endatasemeliste (vöö ja kaalukategooriad) sportlaste vastu.
KUIGI , leian ka seda, et liiga vara ei tohiks keskenduda kehaliste võimete arendamisele.
See tähendab, et minu arust valged ja sinised vööd enamjaolt võiksid rohkem aega veeta matil korrigeerides oma puusa tööd, kui olla niivõrd mures oma gasmenti pärast.

-Miks nii? Sest ükskõik mida sa teed jitzis : armbarid, trianglid, guardpässid, pühkimised, open guardi mängimine, põgenemised ja rünnakud üldse - on sisuliselt puusa töö ja kui keegi teeb "juudi jõulupuu" käelukku, siis ma leian et tema võistlustulemus paraneb selle läbi tunduvalt rohkem, kui ta suudab korraliku puusatööga teha ilusa armbari ... mitte see, et ta suudab 5 minutit järjest täie purakaga "juudi jõulupuud" teha.
*Infact - kui suudad sooritada puhtalt tehnikaid, muutud ka vastupidavamaks, sest ei püüa enam cränkida igat asja mis pihku jääb - Economy of Effort !

-Aga! Paljud inimesed käivad trennis lihtsalt oma lõbuks ja just, et ennast vormis hoida. Sellisel juhul võib ka üldfüüsilisele rõhku panna veidi rohkem. Sest olgem ausad, keegi ei taha ju chubby ja letargiline fat kid olla, vaid sixpackiga vastassoo(või ka oma soo!) magnet!
-Seega! Nagu paljud asjad siin elus, sõltub kõik iga inimese individuaalsetest eesmärkidest. Kas sa tahad olla tipptasemel võistlussportlane ? kas sa tahad olla harrastussportlane ? kas sa tahad niisama vahvalt aega veeta ja ennast hästi tunda ?

-suutsin teemast kõrvale vajuda :p anyway, back to the topic !

Küll aga, kui tehniline vorm hakkab juba "suhteliselt" ilusaks kujunema (hilisemad sinised ja lillad vööd +) , siis võiks ka mõnevõrra rohkem rõhuda oma kehalistele võimetele.
Testid Jitzis?
Millised siis võiksid olla need testid, mille põhjal määrata sportlase hetkevormi Bjj's ?
Selleks tuleb lahti harutada Bjj ja leida need kehalised võimed, mis mängivad olulist rolli tulemuses.
Seda võib teha näiteks ala tippsportlase mudeli najal. Vaatame inimesi, kes on ala tipus ja vaatame millised kehalised võimed domineerivad neil.
Möödapääsmatu on veelkorra mainida, et kõik ala tipud on tehniliselt suurepärased ja seetõttu number 1 prioriteet on oma "puusad tööle" saada ja tehnilised oskused viia kõrgele.
AGA, hetkel jätame tehnika kõrvale ja vaatame kehalisi võimeid.

Match on 10 minutit pikk (mustad vööd) ja ala tipud suudavad kogu selle aja olla aktiivsed. Ehk 10 minutit olla aktiivne kõrgel intensiivsusel ja rünnata väsimata.
Kuidas seda saavutada ?
Ütlen veelkord - Economy of Effort - ehk tehnika olulisus, madalad vööd kasutavad jõudu rohkem ja tunnevad väsimust kiiresti, kuigi tegelikult suudaks samu asju teha oluliselt väiksema jõuga, aga see ei ole otseselt seotud kehaliste võimetega.
Kui tehniline tase on ~võrdne, siis 10 minuti intensiivuse aste oleneb kõige suuremal määral sinu aeroobsest võimekusest.
Me kõik suudaksime väga lihtsalt maadelda 10 minutit järjest, kui intensiivsus ei loeks - ehk leborullida. AGA kui on tarvis võimalikult intensiivselt töötada, siis sellele seab piirid organismi aeroobne töövõime - Ehk kui aktiivselt ma suudan tööd teha, et mul ei tekiks suurt hapniku võlga, ei tekiks seda "verd täis" tunnet jäsemetes.
Intensiivsust määrata Bjj's ei saa teha mingi veidra ühiku järgi, ala5 guardpässi üritust 20s jooksul - päris intensiivne ?!?
Me saame seda teha oma südamelöögisageduse(SLS) järgi, kui jõuame sinna SLS > 90% max juurde - saame öelda et tegemist on suhteliselt aktiivse kehalise tegevusega. Ja see on ka selline väga ligikaudne piir(sõltub inimesest ja tema treenitusest), kustmaalt muutub aeroobne > anaeroobseks tegevuseks. Anaeroobselt suudab inimene suhteliselt lühikest aega töötada (sõltub laktaaditaluvusest), sellele järgneb kas töö seiskumine või intensiivsuse alanemine taas aeroobseks. Kuigi matchi käigus toimub palju elemente anaeroobsetes tingimustes, ei ole see siiski niivõrd oluline! SLS't kus aeroobsed tingimused muutuvad valdavalt anaeroobseteks nimetatakse anaeroobseks läveks, kui organismis hakkab kuhjuma laktaati (nimetatakse ka OBLA - onset of blood lactate accumulation).
Ja siit järeldub, mida intensiivsemalt ma suudan töötd teha jõudmata oma anaeroobse läveni, seda paremini(agressiivsemalt) ma suudan selle 10 minutise matchi maha pidada.
Järelikult oleks hea sooritada mingi test , mis näitaks sportlase aeroobset võimekust. Sellepõhjal me saame oletada, kas ta on oma aeroobse vastupidavuse poolest heas vormis.
Ja mis see muu küll olla võiks, kui mitte kõigile kooliajast tuntud vana hea Cooperi test !!!! :D

Cooperi test - ehk kui pika distantsi suudab inimene joostes läbida 12 minuti jooksul. Näitab väga hästi ära, kui võimsad on organismi aeroobsed protsessid - intensiivsus(SLS) anaeroobse läve juures.
Muidugi see on vaid üks test, mis näitab vaid ühte näitajat. Veel olulised on kindlasti lihas - ja jõuvastupidavus - eriti "pulling" lihastel

Kuigi see on puht teoreetiline lähenemine minu poolt, Bjj's ei ole sporditeadus veel eriti levinud, siis kas sellel jutul ka mingit tõepõhja võiks all olla reaalselt - võiks teha ühe katse , mis üldises plaanis võiks välja näha selline : võtame hunniku Bjj tippe, aga ühed gassivad ära rohkem võistlustel ja teised ei tunne eriti mingit gasmenti, lasta neil joosta cooperi testi ja siis vaadata mis juhtus.

Tegelikult ma tahtsin veel igast teistest testidest ja võimetest rääkida, aga see postitus võttis oma 2-3 tundi mul aega ja ma kohe mitte ei viitsi enam kirjutada :)

Need kaks maailma vanimat spordiala...

...jooksmine ja võitlemine. Fight and flight. Mõlemad eluks vajalikud. Võitlemisest saate lugeda SIIT (väljalõige) - kirjutasin ISIKLIKU ajakirja (siit allatõmmatav terve ajakiri) tarvis artikli. Paberkujul saab seda võtta bussidest, õppehoonetest ja mujalt...

Jooksmisest - toimus Sügisjooks 2008, kus jooksis kokku üle 9000 inimese. Ma ei hellita lootust, et kunagi toimub "Sügisfight", kus erinevatel võistlusaladel võitleb üle 9000 inimese, ent ma arvan, et võitlusalade populaarsus on taas tõusuteel. Peame lihtsalt olema targad ja impulssi ära kasutama:)

Igatahes on meeldivalt suur ports inimesi, kes teevad mõlemat ala ja ma loodan, et see kasvab mõlemasuunalise silmaringi laiendamise läbi. Hetkel oli see seltskond selline (kui keegi tunneb, et ta ei taha, et tema tublidust siin eksponeeritaks võtke ühendust ning samas kui keegi jooksis nii, et ma temast ei tea, siis andke teada) (tulemused on oma vanusegrupis lõpetanute järgi):

Indrek Heinla (10 km) 0:41:45 (93s 1447st )
Nevel Jõgi (10 km) 0:44:00 (170s 1447st)
Jorgen Matsi (21,1 m) 2:02:40 (330s 377st)
Laidi Surva (21, 1km) 1:58:24 (40s 94st)
Ahto Vegmann (21,1 km) 1:37:26 (135s 377st)

Endast - täitsin eesmärgi joosta poolmaraton alla maratoni maailmarekordi (Haile Gebreselassie 2:04:midagiveel), teha see ühtlase tempoga ja säilitada tervis:) Jeia.

Natuke blokkis jooksmist müstiline põlvevalu, mis ilmus nädal enne jooksu eiteakust ja päris ära ei kadunudki ning see, et HOOLIMATA sellest, et enne jooksu võtsin trennivaba nädala, et vältida juhuslikke väikseid vigastusi, õnnestus mul trepil osa oma seljast / gluteus maximusest / nende ühenduskohast korralikult paiste ja siniseks kukkuda.

Järgmiseks jooksueesmärgiks on ilmselt Tartu kevadjooks 23 km ning teha see ajaga alla kahe tunni.

Sügisjooks 2008

Distantsil 21,1 km jookseb KAKS Team Scared&Paranoid liiget.

1. Jorgen Matsi
2. Ahto Vegmann (küll spioonina "Elioni spordiklubi" lipu all)

Distantsil 10 km jookseb Nevel (Team Dark Lords International)

Kaks kummalist gripilaadset haigust sel suvel rikkusid totaalselt ära mu süsteemse jooksuettevalmistuse. Unistus joosta poolmaraton alla maratoni maailmarekordi (2:04:26 / Haile Gebreselassie / Berliin / 1997) jääb seekord veel unistuseks. Hetkeesmärk on joosta poolmaraton ühe Jordan Breen Show'ga (eeldusel, et Jordan teeb siukse vähe pikema 2:15 - 2:20 episoodi).

(Jordan Breen on www.sherdog.com töötaja ja parim mma-raadioanalüütik imo, hoolimata sellest, et ta näeb välja selline. Olen tema podcastide regulaarne kuulaja)

Jõud läbi , algab võistlusettevalmistus

Niisiis mõnda aega tagasi võisite lugeda minu postitust klassikalise tõstmise teemal.
Selle tsükliga on nüüd asjad seljataga ja kokku kestis jõuarendus kuskil 6-7 nädalat.
Tõesti, jõudu/plahvatust tuli. Parimad tulemused jäid :
Tõukamine 97,5kg
Jõutõmme 170kg
Rebimine - 65kg (pean tunnistama, et eriti palju ei teinud rebimist kuna tundus et õlgadest paine on väga kehv ja rebida oli äärmiselt ebamugav. Rohkem keskendusin tõukamisele).


Nüüd aga aeg edasi liikuda jälle ja algab võistlusettevalmistus võhma>conditioningi arendamisega, mis nende 6-7 nädala jooksul ikka parajalt kahanes.
Kuigi esialgu, peale jõutsükli alustamist, tundus et vastupidavus lausa paranes. Loen selle siiski sellearvele, et vana võhm oli veel all ja jõudu tuli juurde. Jõustsüklis aga otseselt ühtki võhma säilitavat treeningut ei teinud nädalas ja täna juba andis väga tunda, et kui järjest tahtsin lasta viieminutilisi sparriringe, siis kolmanda ringi käigus olin juba suht koomas omadega.


Nii et tõsine töö ootab ees. Eriti veel seetõttu, et olles nüüd pruuni vöö saanud, kestavad matchid minujaoks juba 8 minutit.

Eesmärk siis oktoobri keskpaigaks säilitada möödunud tsüklis tehtud jõunäitajaid, aga conditioningi tase viia kõrgele.
Võistlused - Bjj Skandinaavia lahtised(Stockholm) ja Bjj Soome lahtised (mõlemad sügisel oktoobri lõpp/Novembri algus).

Kuidas arendada võhma ?
Pikemalt filosofeerimata sellel teemal antud hetkel, kavatsen teha 3 otsest intensiivset võhmatreeningut ja ühe säilitava jõupäeva nädalas. Kui tunnen piisavat reservi veel treeningmahus, siis lisan mõnele päevale aeroobset treeningut (jooks/ujumine). Kõike seda muidugi jitzitreeningutele lisaks - mida püüan teha vähemalt 5-6x nädalas.

Kolme võhmatreeninguna plaanin hetkel teha ühe päeva sangpommi ringtreeningut



Teisel päeval raskusega köievedu koos lisaharjutustega ringina ja kolmas veel lahtine - mõtlesin Otiga mäkkejooksudes liituda, kuid ilmad kipuvad juba veiderdama, võibolla mõnda aega siiski saan neid teha, igatahes, ega see kolmas ka tegemata jää.

Lähipäevil vast teen ühe lisasissekande, kus kirjeldan veidi täpsemalt treeninguid.

Xtremecouture (8.-17. juuni) - III osa

R (13.6).
Hommikul oli jälle eratreening Mishaga. Kõik samamoodi nagu eelmisel korral, kuid pärast lõuatõmbeid tegime lisaks raskustega väljaastesamme oma 200-250 meetrit. Sel korral tõi ta kaasa ka täpselt minu kaalus mehe kellega sain asju drillida. Super oli – kui korraks tähelepanu ära vasjus, siis lendasin, aga kui olin mõttega asja juures, siis lenntuasin teda. Paarilisel oli mingi egoteema – oli näha kuidas ta paar lennukit ikka kõvasti alla neelas. Lisaks rusus teda sessiooni lõpus Misha poolt korraldatud omavahelise mahaviimisvõistlus, mille võitsin 3-1. Aga no tüüp oli aumees – pärast trenni lõppu surus kätt ja kõik oli tip-top. Kui ma vahepeal taastusin ja hoo sisse sain, siis tegin asju Mishaga, kes mu ära väsitades teisele tüübile tagasi andis, kus siis jõu lõppedes ainult tehnikavare alles oli. Trenni lõpus küsisin Misha arvamust selle kohta, kuhu mul maailmas hetkeseisuga võimalik jõuda on. Vastus oli meeldiv.

Õhtul tegin tunnikese subw’d ja tunnikese poksi. Poksiinstruktor alguses küll mõnitas mind natuke kuna.. ma ei teagi täpselt miks.. ma vist küsisin trenni alguses midagi rumalat tema arvates (a la ma tahtsin teada mis kinnastega trenni teeme ja ta vist sai aru, et ma küsin kas poksis kindaid ka kasutatakse – lõpuks ta arvas, et ma olen paras jahupea ning natuke valesse kohta sattunud). Hiljem rahvaga drillides tundus ta maha rahunevat ning pärast oli päris sõbralik ja kutsus mind järgmisesse väiksema seltskonna trenni laupäeval (kuhu ma enam minna kahjuks ei saanud).

Löögitrennidest rääkides – kuna gym alles avati, siis oli see I poksitreening. Horodecki ning teistest thai-kick treeningutest hoidsin eemale, sest need olid surmigavalt surnud treeninguid. Kuna kõik oli alles alguses, siis sparri tegid ka ainult vähesed väljavalitud.


L (14.6).
Hommikul 2 tundi subw’d. Hea treening ning väga palju erinevaid vastaseid. Päeva nael oli see, kui sparrisin minust lühema kuid minuraskuse mehega, kes oli 11 aastat vabamaadlust teinud ning paar kuud subw’d selleks hetkeks. No ei leidnud ta oma rütmi üles ning kui teda paar korda maha viisin, siis oli juba raske usukda tema juttu 11 aastat maadlemisest. See jäi ka minu viimseks treeningkuks.

L õhtu – T kulusid jällegi vaatamisväärsustele + wonderland (väga hull koht inimesele kes kardab kõrgust kuid samas debiilselt-hullumeelselt on nõus iga ettejuhtuva atraktsiooni peale jooksma), millest mul järmisel päval oli korralik adrenaliinipohmakas + väga pikk reis tagasi koos 7-tunnise ooteajaga ühes lennujaamas.

Peamiseks võõrustajaks ning inimeseks, kes aitas mind gym'i otsimisel ja leidmisel ning oli kohapeal väga abivalmis oli Robin Black, kellele ka siinkohal suured tänud.

Xtremecouture (8.-17. juuni) - II osa

K (11.6).
Hommiku võtsin vabaks – uurisin kohalikke vaatamisväärsusi jne.

Õhtul tegin tunnikese kreeka-rooma maadlust. Treener oli Norrakas Nick Johnson, kes mulle trenni lõpus „Terviseks” ütles – keegi teine muidugi ei ampsanud läbi mida ta muheles ning mille peale ma naerma hakkasin. Tundus hea treener ning tore inimene, aga saalis teda eriti ei seeditud kuna oli Randyle ja teistele treeneritele midagi valetanud enda saavutuste kohta (mis hiljem välja tuli). See selleks. Trenn läks väga sujuvalt ning heitetehnikad sujusid. Seal suutsin silma jääda ka teisele maadlustreenerile Dave Mairile kes mulle hilisemates trennides erilist tähelepanu pööras.

Trenni lõppedes sparrisin subw’s tunnikese. Eelmisest päevast võtsin õppust ning giljotiinide ja jalalukkudega end väga enam ahistada ei lasknud. Lisaks suutsin ka juba mõne eelmisel päeval kättesaamatuks jäänud tüübi guardi passida mitmeid kordi (abiks olid ka muidugi kohalike vihjed vastaste nõrkuset kohta). 1 sparr kestis ca 30 minutit tüübiga, kes nägi välja täpselt nagu Hughes’i minikoopia (tuli välja, et ta oli üle 10 aasta juba subw trenni teinud) – jorxist kõvasti lühem, 79kg. Raske oli – kui mina olin põlvili, siis hüppas tema püsti ning olles täpselt mu pea kõrgusel rebis giljotiini oma loomajõuga. Vastu oli talle midagi raske teha (alistusi) kuna kõik jäsemed olid väga lühikesed. Tema oli 1 nendest kes mind I päeval subis mitmeid kordi. Samas kui tema mängu selgeks said, siis polnud ka guardi enam väga raske passida. Ise ta top'i eriti mängida ei osanud.

N (12.6).

Hommikul võtsin osa Pro treeningust kuhu mind pärast kolmapäevast maadlust kutsuti (kõik Pro treeningud ongi ainult kutsetega). Tegime kr-r ja vabamaadlust. Partneriks oli Shawn "big guys don't have to know technique" Geris ning enamus aega juhendas mind kõrvalt lisaks Nickile ka Dave. Kui partneriks on treener, trenni andev instruktor käib ja korrigeerib asju + kõrval on veel 1 treener kes sulle palju tähelepanu pöörab, siis hakkavad asjad väga hõlpsasti sujuma. Paariline oli muidugi bitchin suur tüüp.

Lõpupoole sain maadlussparrida kogu trennirahvaga, selahulgas ka Mark Bocekiga ning veel mitmete vabamaadlejate ja mma-tüüpidega. Markiga oli lahing, mis lõppes viigis – sain ta 2 korda peaaegu maha ning tema mind 1 korra peaaegu. Nood kes olid lihtsalt vabamaadlejda, nendega oli olukord lihtsam – neid ma ise suutsin maha viia miski 1 korra samal ajal kui neilt tuli 3-4 korda vastu. Lisaks oskasid nad oma mahaviimisi liikumise ja survega kaelale ja ülakehale väga hästi ette valmistada. Kurnav.

Danzig vs Bocek

XtremeCouture (8.-17. juuni) - I osa

PS: ma tõesti ei saa aru miks selle posti fondid nii metsa on jooksnud. tegelt on see seepärast, et ma kirjutasin teksti wordis valmis, aga kopeerimuisel on mingit jama kaasa tulnud vist.

P (8.6).

Väga palju reisimist. Lennukiga. Tüdimuseni palju arvestades seda, et mulle kohe üldse ei istu see lendamise variant. Saabusime elukohta Torontos, milleks oli ühiselamu/ hostel nimega Tartu Kolledž.

Meie st mina ja võimlemisklubi Janika eliitrühm, kes

läks sinna rühmvõimlemise maailmameistrivõistlustele.

Tuba oli pisike, kuid hubane (ühes suunas sai voodi ja kapi vahel peaaegu terve sammu astuda, uksest aknani viskas kõva 4 sammuga). Ukselukud käisid koodiga, kogu maja oli kaameraid täis, dušširuumides olid vannid ning internetti saamiseks piisas kaabli seina lükkamisest misiganes toas. Samas sain teada, et minu telefon teisel pool lompi ei tööta seega omavaheline asjade koordineerimine omandas uue dimensiooni – asjad lepiti eelnevalt kokku ning jäeti kirju. Beat that!

Kõrghoone kiriku kõrval on Tartu College.

E (9.6).

Kell 8 läks uni ära – öö oli väga kuum ning päev veelgi kuumem. Uni läinud otsustasin teha linnavahel tunnise aeroobse treeningu – tutvuda ümbruskonnaga ning saada end kiiresti kohalikku (aja)rütmi. Mingit traditsioonilist „ott-eksis-jälle-ära” lugu siit seekord ei tule, sest ma ei eksinud ära. Uskumatu, aga tõsi.

Kuna keskendun selles postituses peamiselt (väikeste eranditega) oma treeningutele, siis jätan osa „külastasin seda ja seda söögikohta ja siis astusin läbi sellest ja tollest poest” ära.

Ennelõunal otsustasin treeningsaali asukoha täpselt välja uurida, et õhtul probleeme ei tuleks (seda nimetatakse elukogemuseks). Teekond oli lihtne – 20 min metrooga + 5-10 min liinibussiga – teenus oli +/-200 m uksest-ukseni. Mugav. Nagu arvata oli – olenemata sellest, et olin ette teatanud oma saabumisest, oli ikkagi tükk tegu selgitamaks, kes ma olen ja kust ma tulen (millega oli tegu ka kogu ülejäänud aja, välja arvatud kui teiseks osapooleks serblane, leedukas, ukrainlane, lätlane, norrakas, venelane ja veel mõned sellised, kes ampsasid suhteliselt kiiresti läbi mida sõna Estonia tähendab).

Pildil Misha Cirkunov. Kõik vajaliku info gym'i kohta

leiate siit (pildid, instruktorid, trenniajad, ..)

Misha Cirkunov vs Renato "Babalu" Sobral.

Inimesed olid lahekd ja abivalmis – kohevarsti ositi üles ka üks salalätlane Misha Cirkunov, kes mulle elu-olu ning saali tutvustas. Lätlase otsisid nad välja kohe pärast seda kui said teada, et olen Eestist – tundub ju loogiline, et sellisel juhul tuleks üles otsida kohe üks lätlane. See selleks – tüüp oli igati OK ning hiljem andis mulle ka 2 eratundi.

Õhtul läksin trenni. Tunnikese võtsin osa algajate subw klassist, mis oli täielik depressioon. Mitte, et õpetus oleks sitt olnud, aga inimesed olid väga saamatud. Eriti siis kui sa ei tea, et see on algajate klass. Õpetamismetoodika oli ka selline nagu oli – näidati ette tehnika, kõik proovisid surnult (mõni üksik kas kogemata või kogemuse põhjal tegi ka natuke isolatsiooni) ja siis hakati sparrima. trennis tehti sidemountist algajate mounti minekut (kos'iga) - algajate mountiks nimetavad nad toda madalat mountis olemist kus mõlemad jalad on konksudena sees ning arvestatav crossface näos. Nagu ütlesin – tunnikese pidasin seal vastu, siis saadeti mind sealt ära sparrima.

Kui olin persetäie tüüpe ära subinud võeti mul sõna otseses mõttes käest kinni ja viidi uuesti Misha juurde ja öeldi „hey, I think you should roll with this guy”. Nagu võluväel – täpselt sama palju kui olin teinud persetäie sube teistele tegi Misha nüüd need kõik mulle tagasi. Misha on 100kg kaaluv bjj brownbelt ja kogemustega judokas (googleda). Siiski õnnestus mul oma peatumatu stiiliga inimestele silma jääda st olenemata sellest, et sain sube ei kadunud ära töötahe. Edasi läksid asjad libedamalt. Ajasime muidugi Mishaga maast ja ilmast ja trennist juttu ning leppisime kokku ka I eratunni teisipäeva hommikuks (1h = 80$), mis oli ette planeeritud mitmetunnisena (raha läks sõbramehe mõttes ainult I tunnilt). Selleks õhtuks pillid kotti ja kojuminek.

Nii palju veel, et õhkkond on saalis väga vaba – kes tahab teeb trenni, kes ei istub niisama saalinurgas või teeb midagi kolmandat. MMA’s võistlemise suhtes on neil selline tough hoiak, et enne keegi väga ei võistle kui ta ikka väga ei tunne, et on valmis – iga mees naljalt puuri ei roni ning nähes oma silmaga mis puuris toimub on neil respect nende suhtes kes võistlevad.

T (10.6).

Teisipäeva hommikul läheb Ott suure ootusega eratundi. Teemaks küsisin clinchi. Trenn nägi välja järgnev:

soojenduseks 20 minutit jalgratast – max raksusastmega sadulale istumata. Peaks ütlema, et warmup is a bitch. Samas on väga huvitav kui palju saab sellise sodiksväntamise ajal rääkida elust, maailmast ja muust plämast. Ja muidugi ka seda, et Maria (kes oli minuga kaasa kui esmaspäeva päeval käisin saali asukohta kindlaks määramas) ei ole mitte minu õde vaid tüdruksõber.

100 lõuatõmmet. Misha tegi ühe, mina tehin ühe, Misha tegi 2, mina 2, tema 3, mina 3 – selliselt kuni 10ni ja siis tagasi 1ni. Rippumiskoht võimaldas võtta 4-5 erinevat haaret, mis oli väga hea. Kuna mul polnud kindaid, siis tõmbasin peopesades kokku 4st kohast naha vereni maha, mis oli halb. Lõuatõmbeid tegime nõksuga, et hoida sees maadlusliigutust nii trügimisel kui heitmisel ning tugevdada/soojendada/treenida ligamente. Kommentaariks: lõuatõmmete ajal väga asjadest rääkida ei jõua.

1h 15min trügimist, mahaviimisi ja kontrollimist puuriseinas. Kui paariline on 100kg ja brownbelt, siis kipub treening väga kurnavaks.

Kuna saali alles ehitatakse, siis duššid veel ei töödanud – väljavalitud pesid end saalihoone kõrval voolikust külma veega (mis oli möödasõitvate inimeste jaoks paras sensatsioon). Kes väljavalituks ei osutunud vahetasid higistena riided ning jalutasid koju. Ning tundusid sellest mitte hoolivat.

Õhtuses trennis tegin minimaslelt tehnikat ning roppu kanti subw sparri. Enamus vataseid kes mulle ette söödeti suutsin alistada, paariga jäin viiki ning paar tükki alistasid mind. Peamiseks vahendiks olid neil jalalukud ja giljotiin – muud kraami ma eriti ligi ei lasknud endale. Õhtune trenn venis 2h peale ning koju jõudes oli väss peal.

Õhtul oli treeneriks oli Sam Zakula.

Martin Aedma intervjuu Fighter Magazin'is

Juulis tehti minuga Helsingis lugu "Fighter Magazin"i tarbeks ning eile jõudis ka värske väljaanne minu postkasti.
Tekst on soome keelne ja vähemalt hetkel ma seda tõlkida ei viitsi.

PS! paar asja on segi aetud, aga muidu nagu pole hullu midagi.

Jutt keskendub lühidalt minu bjj alustamisele ja üldse bjj tekkele eestis, miks ma lõpetasin MMA, mida ma ülikoolis õpin ja mis asi on aliveness.

(vajutage piltidele , et suuremaks läheks ja lugeda näeks)

Ott rebis ja tõukas

Ott rebis ja tõukas täna elus I korda (enne seda oli üleeelmisel nädalal kerge tehnikatreening olematute raskustega).

Rebimine: 60 kg päris hea tehnikaga. Rohkem ei pannud peale kuna tundsin, et edasi hakkaks tehnika lagunema. Rebisin splitiga (st hüppasin ühe jala ette ja teise taha kangi üles rebimise hetkel).

Tõukamine: 65 kg normaalse tehnikaga. Rohkem ei pannud peale kuna tundsin, et edasi laguneks tehnika koost. Rinnale võttes tegin kerge küki ning kätele tõugates jällegi split. Varem olen ilma tehnika (see ei tähenda, et ma olen nii kõva mees, et tehnikat pole vaja vaid et poollolli peaga lihtsalt võtsin kangi ja tegin kuidas oskasin ning ei lasknud räbalal tehnikal end segada - õnneks proovisin sedasi vaid paar korda ja enda lõhkumiseni ei jõudnud), küki ja muude imeviguriteta võtnud rinnale 80kg ning surunud tõukega ka 80kg.

Tunne on hea - edaspidi kui raskused natuke suuremaks lähevad, siis panen kahe päeva peale - ühel päeval rebimine, teisel tõukamine + juurdeviivad harjutused.

Selline trenn iseenesest on mõnus lühike. Soojenduse ajal on rohkem tööd kuid hiljem 1-2 pingutust ning 2-3 minutit puhkust (mis kokku võrduv ca 30 sek tööd + 2-3 min pausi) :) Unistustetreening erialaste treeningute kõrvale (kus on 3 min tööd ja 1 min pausi) :)

Sellise treeninguga tundub reaalne, et olles vahepeal natukene tehnikat arendanud kulub marjaks ka kunagise jõuhiilguse taastamine.

Oti väike treeningupdate

Olles oma puhkusenädala lõpus olen suuteline jälle lühikese sissekande tegema.

27.juuli - 1.august olen üritanud I raskest treeningtsüklist puhata. Ausalt - puhkamine ei ole mul kunagi väga hästi välja tulnud, aga teen edusamme. Pisaevalt närib sees tunne, et peaksin olema kusagil mujal - matil, ringis, laululava treppidel, toomemäe aeglasel surmal, rippuma cable-gripiga kangi küljes, tõmbama linte, ahistama jorgenit, jne - aga olen suutnud saavutada olukorra kus ma mõned hetked isegi treeningute peale ei mõtle. Seda aega olen sisustanud järgnevalt:

• olen omandanud teatava vilumuse kaardimängus Bismarck (ja seda reaalsete elus mängukaaslastega)
• võtnud leili
• röökinud massaažilaual ning üritanud haarata esimest käepärast asja millega Rene Oruman'i karistada
• teinud väga palju tööd
• ülesöönud, alasöönud, valesöönud
• veetnud palju aegade oma mittetrennisõprade hulgas (jah, mul on selliseid ka, kuid ausalt öeldes on nad minu varasemal eluperioodil siiski ühel või teisel moel treeningutega seotud) ning lihtsalt rääkinud
  
• lugenud läbi palju erinevaid ajalehti ning jõudnud järeldusele, et sittagi pole muutunud
• peaaegu läbi lugenud raamatu "From the Ground Up!!!" (Daniel John) ning alustanud raamatutega "Starting Strength" (Mark Rippetoe with Lon Kilgore) ja "Bullerby Lapsed" (Astrid Lindgren)
• kiikunud - üle võlli ja alt võlli
• nautinud rannamõnusid ja ujunud
• pannud vaasi (shakerisse) mulle kingitud lilled
• kastnud lilli ning pannud vette juurduma uue lille, mille varsti saab potti ümber istutada
• teinud väga palju head ja halba nalja, naernud pisarateni
• kuulanud head ja halba muusikat
• istunud ja mõelnud kuidas halligi pole teha ning tüdimuseni igav on
• mõelnud järgneva tsükli treeningutest ning võistlusteks (sh Finnish Open) valmistumisest üldisemalt
• söönud sushit ja makit (ei tea kas oli väga originaali sarnane (või oli kohandatud eurooplastele), kuid maitses vägaväga hästi)
• parandanud inimeste õigekirja
• suhteliselt sisukalt osalenud (3,5 inimese vahelises) vaidlus-arutelus "õigekiri - kellele ja milleks" (kuni ajakirja Maatriks ühe nälginud omaniku Andrus Laansalu vihastumiseni (kes arvab, et õigekiri on intuitiivne ning tunnetuslik, kuid lõpuks mõistes, et sel ajal kui meie vaidlesime õigekirjaoskuse vajalikkuse üle rääkis tema õigekirja õpetamise metodoloogiast)
• tundund kui raske on puhata, kui sul
• ei ole kindlat kogenud treenerit, kes ütleks "Ott, sa teed õiget asja, mis siis, et tunne on imelik - puhkama peab ning rohkem kui sa oled seda seni harjunud tegema"
• lülitanud välja väga väga vali muusikalembeliste naabrite elektrikorgid
• käinud jalutamas
• andnud ühe poksitrenni
• külastanud öösiti gurmaanidele kulinaariaimesid pakkuvat innovaatilise lahendusega söögikohta McDrive
• ladunud sünnipäevaks kingitud wc-paberi wc ühte nurka
• jäänud 2 minutit hiljaks (mis sai saatuslikuks) AHHAA 4D kino seansile - piletid olid muidugi varem valmis ostetud
• nautinud wifi ja mobiilse interneti mõnusid
• Kindlasti oli veel asju.
  

Enne puhkenädalat oli mul 5 nädalat päris suure koormusega treeningut (23.juuni kuni 26.juuli). Rutiin nägi välja järgnev:

E - hommikul algusega kell 10:30 - 15 min aeroobset soojendusjooksu, ca 20 min ringtreeningut "metabolic arms", 15 minutit aeroobset jahutusjooksu
E - õhtul algusega kell 19:00 - 1,5 tundi rahulikku gi-jitsi + trenni lõpus 2-4 käredamat sparriringi (mõnikord ise treeningut samal ajal andnud)

T - õhtul algusega kell 18:00 - 11-13 raundi (järjest: 3 min töö, 1 min puhkus) poksi
T - õhtul algusega kell 19:00 - andnud 1,5 tundi poksitreeningut (ise tegin kaasa väga rahulikult)

K - hommikul algusega kel 10:30 - 15 min soojendusjooksu, ca 15 min mäkketõuse, 15 min jahutusjooksu
K - õhtu algusega kell 18:00 - 11-13 raundi (järjest: 3 min töö, 1 min puhkus) vabamaadlust
K - õhtul algusega kell 19 - mõnikord andnud conditioning raske raua treeningut

N - õhtul algusega kell 18:00 - 11-13 raundi (järjest: 3 min töö, 1 min puhkus) poksi
N - õhtul algusega kell 19:00 - 1,5 tundi rahulikku subw'd + trenni lõpus 2-4 käredamat sparriringi + 3-5 raundi (järjest: 3 min töö, 1 min puhkus) kreeka-rooma maadlust (mõnikord ise treeningut samal ajal andnud)

R - õhtul algusega kell 18:00 - andnud 1 tund eratreeningut
R - õhtul algusega kell 19:00 - 11-13 raundi (järjest: 3 min tööd, 1 min puhkus) poks mahaviimistega

L - hommikul algusega kell 12:00 - 15 min soojendusjooksu, ca 20 min mäkketõuse, 15 min jahutusjooksu

P - puhkus

Treeningute intensiivsus vastavalt enesetundele ning ligikaudsele plaanile, aga ei olnud ühtegi nö tühja treeningut, kus lihtsalt läksin kohale ja "tegin midagi" - treeningu raskuse määras vastupanu.

Järgnev tsükkel algab täna kerge äratava mäkketõusutreeninguga, pühapeäva puhkan ning sealt edasi läheb umbes samas rütmis, ainult E, K ja L hommikused treeningud muutuvad - 1 neist saab olema mäkketõus/ringtreening/intervalltreening ning teised 2 jõud/plahvatus peamiselt tõukamiste ning rebimiste kujul.

Lisaks töötan täiskohaga, kuid eile andsin lahkumisavalduse kuna alates septembrikuust katsun oma elus natuke muutusi tekitada.

PS: Otsustasime Martiniga, et kunagi laseme endast koos koos pilti teha - kui tema on võitnud blackbelt maailmameistritiitli bjj's ning mina olen saanud mma's arvestatvas suurorganisatsioonis maailmameistri tiitlivöö. jääme ootama pilti.


PPS: Olin juba unustanud kui toredad on intervalltreeningut ja mäkketõuse esmaskordeslet tegevate inimeste kommanteerid. Need on pea sama entusiastlikud kui nende näod enne esimest treeningut, kuid hoopis teistmoodi. Olete näinud tänaval kuidas üks jommis eestlane teisest ülbust või nalja välja peksab "noh.. panin sulle vastu lõugu nüüd [laks].. on ikka veel naljakas või.. [laks].. aga nüüd.. tahad veel ülbitseda või.. [lakslaks].. ei ole enam nii naljakas jah.. [laks.laks].. ei tee enam nalja jah..". Umbes sama asi on internvalltreeningute ja mäkketõusudega - uus inimene teeb alati nalja selle üle kui raske see pidi ikka olema ja kui naljakas see tegelikult on, et ta kohe hakkab oksendamiseni treenima, ise asja tõelist olemust tabamata. Mäkketõus oleks siis nagu too teine jommis eestlane, kes koheselt asub karistustööd tegema. Võtame näiteks vend Jürisalu, kes (tsiteerides teda ennast enne treeningut) võtab osa kohe mäkketõusust, kus pidi isegi olema võimalik treenida kuni anton välja tuleb (hiljem sain teada, et anton on tänapeäva noorte keles seesama mees, kes roobert). Olenemata vend Jürisalu kurvast näost ja surmalähedasest kogemusest oli ainukeseks antoniks selle treeningu lõpuks siiski Harry-Anton Talvik (kes läbis oma tõusud tiba kordi kiiremini kui vend Jürisalu - irooniline, eksju).

PPPS: Vend Jürisalu - iga mees kes otsustab selle teekonna ette võtta on kiitust ja au väärt. Eelnev tekst ei ole mõeldud solvanguna.

PPPPS: Hiljuti tuli ka 1 kommentaar inimeselt, kes tegi I kroda Tabata intervalli järgi kükke-kätekõverdusi-kõhulihaseid - "15 sekundit on väga suhteline mõiste" (15 sekundit oli tema intervalli pikkuseks).

PPPPPS: Au ja kiitus ka sellele pühapäevasportlasele kes otsustas end Tabata intervallidega piitsutada (kuna soovis nautida erilist trennijärgset rahuldustunnet).

My häppipleiss.

Matu väike treeningupdate

Mõtlesin teha väikese updatei oma hetketreeningust
Käsil on siis jõu - ja võimsustreeningud põhilise üldfüüsilisena. Alustasin treeninguid 2,5 nädalat tagasi, peale paarinädalast puhkust oma ninaopist.
Eesmärk siis tõsta jõu-ja võimsusnäitajaid antud tsükli vältel (sisuliselt juuli+august).

Rõhk klassikalisel tõstmisel ja jõutõmbel
*Küki kohapealt teen klassikalise tõstmise tarbeks ees kükki ainult (front squat), seepärast ei maini seda jõutõstete all.


Miks klassikaline tõstmine ? Ma olen veendunud oma viimaste lugemistele toetudes, et klassikaline tõstmine on kasulik praktiliselt igal spordialal ja nüüd võiks juba süsteemselt seda kavasse võtta. Mõned asjad võiks välja tuua :

*Klassikalisel tõstmisel töötab keha kui tervik. Rebimisel ja tõukamisel rakenduvad töösse skeletilhased üheaegselt (suurim motoorsete ühikute rekrutatsioon ja nende sünkronisatsiooni paranemine) - ei ole isolatsiooni.
- mis on ka jitzis paljuski samuti, keha töötab tervikuna.
*Kõige suurem "plahvatusjõud" on klassikalistel tõstjatel. Ühelgi teisel kiirus / kiirusjõualal ei ole suurema plahvatusvõimet.
- ka jitzis (rääkimata mma'st) on palju kiirusjõu(plahvatus) elemente - näiteks spinnid bäki, mõned sweebid, triangli shootimised open guardist, scrämblid, teatud guard pässid ... jne
*Klassikalistel tõstjatel on suurim vertikaalne hüpe. Isegi kõrgushüppajatel ei ole suurem.

*Klassikalistel tõstjatel on tavaliselt võimlejate järel paremuselt teine painduvus



Sisuliselt kogu kergejõustiku mansaft teeb meil koolis klassikalisi tõsteid oma üldfüüsilises ettevalmistuses - kettaheitjad, kuulitõukajad, kümnevõistlejad, sprinterid, kõrgushüppajad ... jne

"People can bench press, move the bar 24 inches, and consider themselves "strong," but among weightlifters there is only one true measure of strength, and that is moving the weight from the floor to arm's length overhead"

Ma tahan näha, kes meil trennist võtab 122kg kangile ja tõstab selle maast peakohale :) ... nagu see 63kg kaaluv tüdruk üleval pildi peal.

Lühidalt öeldes - klassikaline tõstmine on hea !!! :)

Kirjeldan ka lühidalt millised näevad välja mu üldfüüsilised treeningud hetkel :

Klassikaline tõstmine:
-Soojendus harjavarrega
-Tühja kangiga rebimist/tõukamist
-Rebimine(vaheldub, teisel päeval rõhk tõukamisel)
*tõusev püramiid
-Rebimise (või teisel päeval tõukamise) tõmme
-Ees kükk
-Drill tõukamisega (või teisel päeval rebimisega, võhma peale)
*Kompleks abistavatest harjutustest : näiteks võtan sellise ~70kg kangi; rinnale võtt > ees kükk > ja üles surumine. 1 kordus võtab circa 10 sekundit , seejärel asetan kangi maha ja puhkan 10-15 sekundit ning uuesti. Niimoodi ~15 minutit järjest.

Sellised drillid(intervallid) on mu väike eksperiment, mille põhjendust seletan järgnevalt :
Ega jitzis ei ole koguaeg üks suur liikumine ja rahmeldamine, vähemalt minu matchid sedasi ei ole pigem. On sellist väikest liikumist mõned hetked, siis on rahulikumalt jälle väike moment... jne. Sellise drilliga ma püüan imiteerida matchi. On kogukeha harjutused klassikalisest tõstmisest, ühe soorituse pikkus ~10-20 sekundit väikese pausiga ja uuesti.
Erinevus tavalise ringtreeninguga tulebki sellest, et tavalises ringtreeningus on pidev liikumine ilma pausideta ja suhteliselt pikalt (30s-1m) , samuti tavaliste intervalltreeningutega.
Samuti ei saa võtta suuremat raskust sellistesse treeningutesse. Näiteks tabata fight gone badis, oli tavaliselt push pressi raskuseks mul ~30kg ja seda lased minut aega järjest.
Paljud olukorrad aga jitzis nõuavad just suuremat jõu rakendamist võibolla väiksema intervalli jooksul, mida ma saan oma drilliga teha. Suur raskus, suur pingutus füüsiliselt, aga ajaliselt lühem - väike puhkus vahele ja uuesti. Eks näis kudas mõjub pikemas perspektiivis.
Samuti olen hetkel teinud seda lihtsalt järjest ~15 min, mida aga kindlasti proovin ka teha on veidi intensiivsust juurde kruttida ja muuta aeg väiksemaks. Hetkel on peas mõte näiteks sooritada ülaltoodud harjutust 2 kordust järjest ja seejärel väike puhkus ning sooritada sedasi 5 minutit järjest. Suurem puhkus vahele ja uuesti..... ma just taipasin, et siis see hakkab meenutama tabatat juba, sest sooritus tuleb ~20 seci ja paus ka ~10-15 sec :) vahe oleks harjutustes siis, klassikalise tõstmise kompleks tabata intervalliga. Aga kindlasti pean oluliseks just kompleksi loomist (CLean-Fsquat-Jerk), sest ühe harjutusega tuleb väsimus liiga kiiresti ja sellest lähtuvalt peab algraskuse võtma liiga väikese.

- ja lõppu venitused
Kogu trenn koos soojenduse ja venitustega ~1h

"And yeah, it makes you plenty strong, and the good kind of strong, too; the kind of strong where you can develop a lot of force in a very short period of time. In athletic communities this kind of strength is called "explosive" strength, this is what helps a high school football player tackle harder, this is what helps a wrestler drive into another body and take it off its feet before it can adjust, it's what makes a high jumper jump higher and a sprinter sprint faster. It's not a miracle exercise, that's hardly what I'm saying; it's just hard enough that it helps brings your body closer to its potential."

Ja veel väike ajalootund. Eestis on pärit ka kaks klassikalise tõstmise olümpiavõitjat. Alfred Neuland 1920 Antwerpen (1924 Pariisis hõbe) ja Jaan Talts 1972 München ( 1968 Mexico Citys hõbe).
Lisaks oli Neuland mees, kes leiutas tõstmisesse luku haarde ja kükkallaiste!



PS! Kui kellegil tekkis hirmus soov minna rebima ja tõukama, siis jumala eest (kui te ei ole neid varem korralikult õppinud) ärge minge neid niisama harjutama. Soovitan rangelt treeneri juhendamist ja sobivat tõstepinda, et klassikalise tõstmisega algust teha.

Jõutõste päeval teen jõutõmmet tõusvas püramiidis ja lisaks ka veidi teisi harjutusi(lõuatõmbeid, istessetõuse) ...

Kõik põhilised harjutused teen kordusi suuremate raskustega. Esimesed kergemad raskused 3-5 kordust , tõusva püramiidi lõpud 1-2 kordust. (Drillid käivad teistmoodi)

Jõud tuleb igastahes, jõutõmbe rekord tuli üleeile 165kg!

Ka sellenädalane jooks tehtud

Hinnanguliselt 15 km, aga enne ei hõiska, kui maa-ameti kaardiserver jälle normaalselt tööle hakkab.

Nüüd kaheks nädalaks reisima-treenima. Jooksmine lükkub edasi.

Jorksil on jooksuaeg.

Ruttasin ette ja tegin teise nädala distantsiks ca 13 500 meetrit. Võibolla isegi pisut rohkem - netikaartidel distantsi arvutamisel ei võta arvesse kõiki minikäänakuid ja asju.

Aega kulus selleks täpselt 1 tund ja 20 minutit. Kui tund null viis joostud siis jalad lähevad töntsiks ikka. Aga samas kui aega vaadata (40 min sinna 40 tagasi), siis on see subjektiivne tunne. Siiski - taas subjektiivselt - kõige kiirem lõik oli vist miski kuues kuni üheksas kilomeeter.

Pulsikella mul veel ei ole. Plaanin soetada Polar RS400d. Kommentaare?

Manuaalmeetodil võetud pulss:

Finišeerides 140 bpm.

Minut hiljem 110 bpm

Minut hiljem 105 bpm.

Minut hiljem 105 bpm.

40 minutit hiljem seda postitust tehes 93 bpm.

Puhkeoleku pulss üldiselt 45-55 bpm.


Järgmine reede teen viisteist loodetavasti 1,5 tunniga. Ainult rajaleidmisega läheb raskeks.

Parem jalatald kisub krampi.

taku hiit rullib

tagasiside soomest ühelt taipoksi harrastajalt

-------------

Tervitus.

Tahtsin tänada abi eest hiit kava arendamises.

Nyydseks on seljataga kolm v6istlust ja kolm v6ittu. Viimane mats sisaldas 80% lähiv6itlust ja v6idu t6igi puhtalt hea fuusiline vorm. Usun, et hiiti treenimisest oli väga palju kasu hea vormi saavutamiseks. Kuid hiiti hakkasin treenima tänu Eesti mma plogile ja foorumis loetule.

Hetkel olen sinu koostatud kavast läbinud poole, kuna vahepeal yritasin tehnika parandamiseks treenida v6imalikult palju eriala, kuid suvel l6petan kava kindlasti. Sygisel algab ka järgnev v6istlushooaeg.

Vabandan täpitähtede puudumise pärast-klaviatuur ei v6imalda.

Suured tänud ja meeldivat suve!

Silver

Update on training.

Kurb on see, et mul on ideid mitmeteks põhjalikeks ja pikkadeks postitusteks. Aga mul pole kuidagi hetkel mahti. Yeah. Right:)

Väike treeningupdate:

Pühapäeval tegin vana head TAKU full body kava (huvi korral leiad selle siit) väikeste kohandustega:

Front Squat 55 kg x 25 (kang rinnal sellepärast et jooksust väsinud kakspea puhata saaks)
Calf raise 32 kg x 19L x 20R (sangaga ikka)
Military press 2x18kg x10 (hantlitega, korraga)
Pullups BW x13
Dips BW x15
SLDL 30 kg x25 (liiga kerge raskus sai valitud)
Biceps curls 30 kg x12
Pullups BW x2 (totaalne läbikukkumine:)
Dips BW x6 (veits parem)
Front Squat 55 kg x10 (normaalne)

...ja nagu ikka kõik järjest ilma mingi puhkuseta. Mõnna. Venna vedasin ka saali kaasa, ta oli kah tubli, tegi sama kava pmst ainult väiksemad raskused - sai korralikult võhmale ikka.

Tulemuseks oli see, et öösel vastu esmaspäeva magasin 13 tundi. Korralik KNS väsimus ikka...

E ja T möödusid trennita (ülla-ülla), eile siis korralik jõukava. Üritan jõutõmbega sõbraks saada mõneks ajaks.

Offtopic: ma armastan seda pilti


P.S. Tundsin kunagi suurt uhkust selle üle, et selle blogi keskmised postitused on tihti sisukamad kui "keskmise tavalise blogi" omad (võttes sõna "sisukus" suhteliset vabas tõlgenduses loomulikult). See kirjatükk praegu oli küll täpselt sama halb. Puudu on ainult emotsemine igapäevaelu või jalgpalli teemal.

Süsteemsüsteem.

Ma ei ole eriti süsteemne inimene. Aga millegipärast on mul kalduvus sattuda erinevate eesmärgistatud tegevust nõudvate eesmärkide otsa ja läbi nende täita hoopis mingeid kolmandaid eesmärke ja saada tulemusi, mida polekski osanud ette näha ja blabla...

Ühesõnaga - hetkel on plaan - üks nendest - selline, et jooksen septembris Sügisjooksul poolmaratoni. Ma pole kunagi suurem asi pikamaajooksja olnud... keskkoolis olin väike paks poiss, kes oli keskmiselt andetu igasuguses spordis ning ERITI vihkas jooksmist. Sest ei jõudnud ja süda läks vahel pahaks. Mingil hetkel kui esimese kursuse südameopp selja taga oli ja värki, siis hakkas jooksmine täitsa meeldima ja vaikselt sain selles paremaks... ja siis juhtus midagi mu põlvega, mis pani jooksmise unustama. Aga nüüd on jälle täitsa ok ja meeldib ja siis miks mitte poolmaraton. Hetkel pärismaratoonida lähiajal ei plaani , sest see läheks liiga tugevalt vastuollu mu muude sportlike eesmärkidega, ent parem pool muna kui tühi koor ehk siis parem pool maratoni kui eee... jah.

Tulemuseesmärgiks on siis joosta 21,097.5 meetrit ajaga 2 tundi 4 minutit (või kiiremini).

Jooksin eile ca 11 km. Tund ja 5 minutit.

Enamvähem arvestades nüüd kuldset treeningnõuannet (mille siit võiks kõrva taha panna iga blogilugeja)

"Ära KUNAGI suurenda koormust rohkem kui 10% võrra eelmisest (sama tüüpi) treeningust!"

ja arvestades seda, et septembri alguseni pole palju aega jäänud (13. nädalat), siis saan oma treeningprogrammist järgneva süsteemi - igal nädalal teen üks kuni kaks jooksu, mis on kas "tõsised" võistlusharjutused või lebojooksud (6-9 km).

01. nädal (16.-22 juuni) - 11 000 m
02. nädal - 12 000 m & lebo
03. nädal - 13 500 m & lebo
04. nädal - puhkus - tiirutan ringi UK's ja Iirimaal
05. nädal - 15 000 m
06. nädal - 16 500 m & lebo
07. nädal - 18 000 m & lebo
08. nädal - 20 000 m & lebo
09. nädal - lebo
10. nädal - 22 000 m
11. nädal - lebo
12. nädal - lebo
13. nädal (1.-7. september) - lebo & võistlus 21,097.5 m

...aga mu teised sportlikud eesmärgid? Soome lahtised MV'd MMA's? Ikka ikka. Kõigi eelduste kohaselt kui mu treeningkoormus suureneb, siis hakkab kaal ka kenasti kukkuma. Ent kuidas selle juures säilitada jõudu?

Väga lihtsalt - teen kaasa meie oma klubi ÜKE e. conditioning trenne, mis üks kord nädalas on full-body jõutrenn ja üks kord nädalas mäkketõusud. Siia juurde veel erialatrennid ja lupsti - olengi tagasi mõnusa "7 trenni nädalas" režiimi peal.

Face Lift.

Üritan anda blogile uut välimust.

Lisaks sellele alustan täna enda Uue ja Süsteemse (tm) Toitmise ja Treenimisega (tm).

Siht on silme ees: Soome amatööride lahtised MV'd MMA's 2008. Võistluskaal: 65 kg.

Jorks

Toimusid esimesed Eesti Meistrivõistlused Brasiilia Jiu Jitsus

Eile siis, 17. mail, toimusid Tallinnas (Sisekaitse Akadeemias) Eesti esimesed Meistrivõistlused Brasiilia Jiu Jitsus!

Tulemused :

Naised

-64kg
1.Piret Kirss (EE)

64+kg
1.Helin Paara (3D)

Mehed

-70kg
1.Jorgen Matsi (EE)
2.Kuldar Nei (3D)
3.Martin Jürisalu (3D)
4.Jussi Repo (EE)
5.Eigo Jürgens (3D)

-76kg
1.Ott Tõnissaar (EE)
2.Ronald Stimmer (3D)
3.Arto Haponen (EE)
4.Madis Laipea (3D)
5.Helin Paara (3D) < väga tubli Helin, kes võistles lisaks ka meeste arvestuses.

-82.3kg
1.Martin Aedma (EE)
2.Nevel Jõgi (3D)
3.Ahto Vegman (3D)
4.Daniel Soomer (3D)
5.Priit Purde (3D)
6.Rein Masub (3D)
7.Mikko Savolainen (EE)
8.Danil Modebadze (3D)

-88,3kg
1.Priit Mihkelson (3D)
2.Taavi Soorm (3D)
3.Harto Vallimägi (3D)
4.Maksim Kurotskin (EE)

-94.2kg
1.Taavi Valgma (3D)

-100kg
1.Raivo Poolamägi (EE)

Avatud kaal, naised
1.Helin Paara (3D)
2.Piret Kirss (EE)

Avatud kaal, mehed- valged vööd
1.Maksim Kurotskin (EE)
2.Taavi Valgma (3D)
3.Mikko Savolainen (EE)

Avatud kaal, mehed - värvilised vööd
1.Martin Aedma (EE)
2.Jorgen Matsi (EE)
3.Harto Vallimägi (3D)


Medalite statistika

Elustreening Eesti, Tartu :
Kuld - 7
Hõbe - 2
Pronks - 2


3D Treening, Tallinn:
Kuld - 4
Hõbe - 5
Pronks - 4

Gracie Invitational 2008 : Reis Inglismaale ehk Mastering Sudoku !!!

Tere jälle rahvas!

Tükk aega möödas minu viimasest postitusest ja nii mõndagi on toimunud vahepeal. Käesolevas tükis jutustan väikese loo minu ja Priidu järjekordsest reisist. Sedakorda Inglismaale !

Kõigepealt pean mainima, et Gracie Invitational võistlus ei olnud mul väga plaaniski, kui alles 3 nädalat enne toimumist, mil sai kindlalt selgeks, et on rahalised võimalused selle tarbeks.
Siinkohal suured tänud Elustreening Eestile, Karlile inglismaalt ja Priidikule, kelle abiga sai sellel vahval üritusel ära käidud.

Niisiis, reis algas reede (25.04) ennelõunal Tallinna lennujaamast. Check in tehtud, istusime paar tundi muhedalt juttu ajades ühes väikeses lennujaama kovikus. Mõlemad võtsime ühe RÄIGELT kalli võileiva .... või nagu hiljem selgus, tegelt ei ole need Tallinna lennujaama hinnad midagi nii hullud :D

Lennujaama kohvik. Priit kutsub mind "Piraadiks" koguaeg ... miks ? :)


Mõned inside joke'id tulid kohe päevakorrale ... Priit ! sa vana umbkeelne Raibe Raisk !!!!! :) öelge seda kindlasti Priidule !

Igatahes, aeg käes, tuli lennukile asuda. EasyJetil on erinevad A/B/Speedy Boarding klassid, mille aluses lastakse kes ennem,kes hiljem lennukile ja kellegile ei märgita istekohta. Lihtsalt valid selle, mis vaba on.
Meie ootasime kuni peaaegu kõik teised oli juba lennukil ja lõpuks saime lennuki täiesti tagumises osas oleva viimase rea endale :) "Saatus" nagu Priit ütleb. Ja jällegi hiljem selgus, et "Saatusel" oli meie jaoks nii mõndagi varuks !!!

Muidu tavalise lennureisi tegi märkimisväärseks fakt, et Priit ostis easyjeti kataloogist ELEKTROONILISE SUDOKU mängu !!!! Seda ei olnud mina kunagi mänginud. Aeg ajalt ikka kuskil lehes olen näinud, kuid proovida polnud saanud.
Priit hakkas suure ekstaasi ja keskendumisega mängima ning hiljem jõuame Sudoku juurde tagasi !

3h möödus ja olimegi Londonis, Stantstedi lennujaamas. Nagu meil Priiduga koos reisides ikka kombeks on, ei ole meil mingeid plaane ega kaarte kuhu peaks minema ja mida tegema järgmisena :)
Esimene lootus peale maandumist oli, et Karl on ÄKKI meil lennujaamas vastas ja sõidutab meid kuhu vaja.
Jõudsime välja ja vaatasime .... ei ole Karli ...
Ning koos me mõtlesime, et kui hea ikka ... oleks Kiku kaasas olnud oleks kõik nii lihtne olnud :D nüüd aga pidime otsima ja leiutama hakkama, mis järgmiseks saab !
Plaan A luhtas, helistasin Karlile ja uurisin, et mis ta meile ööseks on organiseerinud, et siis me teame kuhu minna enam vähem.
Karl vastab ja tulemus oli see ... et ta ei olnud veel mingit kohta meile vaadanud :) ja pidi hiljem tagasi helistama ja teada andma, kuhu me ööseks lähme.

No mis siin ikka, mõtlesime et lähme kesklinna ära, eks see ööbimine ole ka seal ligidal naguinii. ja küll see võistluskoht ka seal on.
Vaatame ringi, igal pool on mingid plakatid LOW PRICE ! 8£ to London Center - erinevatel bussidel.
Kiire arvutus näitas, et see on pea 160 .- EEKi
Nagu mismõttes, kuidas saab nii kallis olla ? kõigest kesklinna ? Veidi aja pärast selgus, et Londoni kesklinna on 75 minutit sõitu .... nojah egas midagi, ostsime need ära ja läksime bussi peale.

Karl helistab vahetult enne, kui jõudsime bussile istuda ja teatab, et ta bookis meile hotelli ööseks ning "you guys are costing me a FUCKING FORTUNE!" :)

Minul on igastahes on aegajalt parajalt tegemist, et aru saada, mida inglased räägivad. Karl räägib telefonis nii veidralt, ma lihtsalt ei saa pooltest asjadest aru. Ja ei saanud ka päris hästi aru, mis on hotelli nimi ja aadress :D

Liverpool Streetile kohale jõuades tegime lähema pingi peal väikese peatuse. Sõime paar snäkki ära ja liikusime kuskil suunas edasi :)
Paar minutit jalutust ja olime jõudnud Liverpooli "Tube"i ehk need maa-alused rongikesed. Leidsime turisti Info ja vaatasime äkki oskavad aidata.

Esimese ringiga ei saanud abi ja helistasin uuesti Karlile. Veidi selgitamist ja läksin uuele ringile turismipunkti. Seekord saime teada hotelli asukoha !!!! Juhhei !!!!

Kuna kell oli juba omajagu palju (15-16) ja me olime otsustanud JALA minna hotelli (kaardi pealt nagu ei tundunud eriti kaugel olevat).

Küll aga selgus peale 2-3 tundi jalgis rännakut, et kaardil olnud Londoni kesklinna kohta kehtis üks mõõtkava .... ja ülejäänud äärepoolsed alad olid vähe kaugemal ...

Niisiis, seiklesime lõbusalt kokku 5-6 tundi jalgsi koos oma pagasiga mööda londonit, et hotelli jõuda. Good times !!!! :)

Pilte rännakust !

Tower Bridge

Üksik õnnetu kuuseke keset linna .... ja veel jõulukuusk. Pildilt pole küll näha , aga ehted olid täitsa küljes.


Kaardipealt vaatasime, et peame ületama Thames'i jõe mingil hetkel, siis oleme juba päris lähedal. Kui aga ükskord vee äärde jõudsime ... oh imestust, pole üleminekut kuskilt näha :)
Kell juba 20:00 , Karl ka helistab ja uurib kas oleme hotelli jõudnud ilusti ... Siis meil oli juba väike paanikahetk, et mis edasi saab :)

Hetkeks lõime telgi püsti ligidal oleva supermarketi ette ja tegime kerge eine

Aga "saatus" on ikka meie poolel. Supermarketi kõrval oli järjekordne "Tube" jaam. Sealt võtsime rongi üheks peatuseks, mis sõitis jõe alt läbi. Kohale jõudes tuli jalutada nii 500 meetrit ja olimegi hotellis õnnelikult!

Tuppa jõudes ja peale väikest pesemist sooritasin kaalumise ~78kg. Euroopakatega võrreldes 1-2 kg kergem. Ei saanud ka tegemata jätta "Show the Guns!!!" pilti

Kõigepealt aga väike põige minevikku. Üks pilt aastaid tagasi, kui ma oma amatöör shooto mathci tegin Soomes

BEFORE

Ning peale rasket treeningut ja korraliku toitumist on pilt vähe paremaks muutunud :)

AFTER



Ent siiski arenguruumi veel on!

Lasime ka väikse ringi hotellile peale.
Priitu ikka köidavad mingid veidrad vanaaegsed idamaa "Zen" stuffid :)
"Elu nagu STATOILIS" ehk kaks pudelit Breezerit = 120.- EEK

Ja egas midagi. Õhtu käes ja magama. Täpselt sellel hetkel kui ma voodisse läksin ja pea padjale sain ... hakkab hotellis tuletõrje alarm tööle. Riided selga ja jalutasime tänavale. Peale nii 10 minutit ootamist ja tuletõrje autode saabumist jäi kõik õnneks vait ja saime sisse tagasi.

Järgmine päeva oli laupäev. Karl tuli hommikul meile vastu autoga hotelli ja sõitsime koos SENI showle, mis on Inglismaal suur võitluskunstide show ja mille raames ka Gracie Invitational toimub.

Legendaarne Royce
ja Hendo !!!!!

Esimene päev võistlustel möödus närveerides, sest mina arvasin kogu päeva kuni peaaegu õhtuni välja, et võistlen laupäeval ja avatud kaal on pühapäeval.
Peale seda ,kui valged ja sinised vööd olid nii 6 tundi juba madistanud ja lõppu neile ei paistnud, uurisin mis toimub... ja selguski, et lillad + vööd on alles pühapäeval.

Edasi tegime väikse jalutuskäigu väljaspool Excel Arenat , kus kogu üritus toimus.

Coming up next .... Priit : "Reisi parim pilt! "
Laupäeva õhtu chillisime Excel Arena kõrval olevas hotellis, kuhu meid järgmiseks ööks saadeti!
Teised inglise SBG tüübid oli nelja peale võtnud kaks kahest tuba ja meie pidime põrandal magama. Läks aga nii, et need neli tüüpi kolisid ühte tuppa kokku ja andisd meile ühe toa, sest minul oli võistlus homme ja saaksin paremini puhata :)
"Saatus"

Õhtu möödus ning vaatamata ei saanud ometi jääda igale võistlusele eelnev ... 300 !!!!!! :)
Mis on alati minu läpaka peal ilusti olemas!

Film vaadatud, motiveeritud ja magatud ... oli käes pühapäev ja asusingi võistlustulle! Esimesed olidki kohe lillad vööd ja palju ei läinud aega, kui minu kategooria käes oli aeg.
Pidin esialgselt sooritama 4 matchi, kuid minu esimene vastane ei tulnud ja mind saadeti esimesest ringist edasi automaatselt.
Mõne aja pärast ta siiski tuli, aga kuna mina oli juba edasi saanud, pidi tema võistlema mingi kolmanda tüübiga bracketi lõpus.

Reaalselt tuli minu esimene match ühe tüübi vastu, kes oma esimese matchi oli võitnud takedowni punktidega. Karl uuris, et tema treener oli öelnud talle teine match sama moodi teha, seega mina pidin kohe guardi pullima ja sealt töötama.

Match algas ja pullisin kohe guardi, edasi ma lihtsalt töötasin vaikselt ja rahulikult suletud kaitsest siis mõned minutid. Avamisest tema jaganud küll midagi ja lõppeski asi selle, et ta sai korraliku triangli minu käest (Genki Sudo Style), üks käsi sisse ja valmis.

Video esimesest matchist
http://uk.youtube.com/watch?v=6DvmCly3Nvo


Teine match oli siis poolfinaal juba ühe väikese jässaka tüübi vastu. Meie kutsusime teha "Jorgeniks" ja Priit kutsus teda lihtsalt "Junniks" ... :)


Teine match oli planeeritud sama moodi, et pullin kohe guardi ja töötan sealt. Mis aga juhtus oli see, et tema pullis enne half guardi ja mina tegutsesin pealt.
Alguses siis möödusin vaikselt tema poolkääridest kuni mööda sain, küljepeale jõudes keeras ta käpuli ja võtsin kohe selja ära tal. Match jooksiski lõpuni lihtsalt mina seljas ja võit punktidega.
Ta hoidis ennast lihtsalt nii tugevasti koos ja ei üritanud kuidagi põgeneda, et alistust oli raske otsida ja mina ei tahtnud ka asju päris ehkupeale teha ning üritustega end liiga ära väsitada.

Video teisest matchist
http://uk.youtube.com/watch?v=71jA_i8iQbU

Pärast rääkisime temaga ja ta ütles, et tõmbas mind kääridesse ja proovis sweepida kuna esimeses matchis ma subisin tüübi ära guardist ilusti.
Samuti arvas ta, et tema eeliseks on jõud ja ta oli väga üllatunud, et ma nii tugev olin ja mul nii hea top mäng ka oli.
Nojah ... ma olengi räige POWERHOUSE ju :) Üldfüüsiline ettevalmistus tasub ära inimesed!!!

Ja peagi oligi finaali aeg ühe Roger Gracie lilla vöö vastu.
Sama strateegia oli, pullin kohe guardi ja töötan sealt. Nii läkski, kohe kui haarded sain, hüppasin. Algul jäi tema korraks püsti ja tundus mulle korra, et tal on hea posture avamiseks, aga kuskilt refeleksist tuli mul üks posture break pähe , mida ma ei olnud ammu kasutanud ja ma murdsin ta alla tagasi.
Guardis ei olnud temalgi avamisest haisugi. Posture oli ümmargune null all olles ja peale paari minutit töötamist võtsin triangli ära jälle. Käsi sisse ja kontroll gi'st !
Väike vastupanu oli lõpetamisel siiski, esmalt tõstis ta mind kogu täiega püsti, aga suutsin õhus trinagli ilusti ära lukustada. Korraks püüdsin kahe käega peast tõmmates ta alistuma panna, aga nurk oli jama veidi ja ei tulnud ära. Kohendasin nurka ja lõpuks sain tal jala alt kinni millega tekitasin jällegi ideaalsed triangli nurgad alistamiseks... peale paari-kolme sekundit selles hoidmist , tuli ka patsutus ja võit !!!!

Finaali video
http://uk.youtube.com/watch?v=WX-SkI7n4Ds

Ja võistlus oligi tehtud selleks korraks ! :)


Edasi lihtsalt chillisime ringi mööda showd Priiduga... ja leidsime nii mõndagi huvitavat :)

Jeff Monson !

Braulio Estima !


Martin Aedma pressikonverents


Jah, kui Priit oleks Cage Fighter saaks ju kogu aeg selliste tsikkidega ringi lasta ?!


Ja varsti oligi aeg astuma hakata. Rongiga sõitsime londoni kesklinna. Priit ikka rääkis nagu ma oleks mingi KKK liige .... ainult punast värvi ... mis aga tegelikult Priitu seda pilti tegema sundis on see neiu paremal pildi ääres, kes Priidule väga meeldis ja kellest ainult jalad pildile jäid.

Orientiir Londonis "Muna" !!!
Nagu Lissaboniski , oli Priidul mingi kummaline tõmme ühe objekti poole (nimelt Porutgalis oli Priidul ilmtingimata vaja ära käia selle lunastaja kuju juures .... "miski" kutsus teda sinna).
Siis Londonis oli selleks maja nimega "Muna" ... kuid nagu Lissaboniski, nii ka Londonis jäi Priidul see saladus avastamata.
Igatahes, lubage esitleda ...... MUNA

Enne veel kui lennujaama liikuma hakkasime oli kõht maru tühjaks läinud kõigest sellest võistlemisest ja rändamisest. Ja mis siin ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem .... või midagi sellist :) ja hetke pärast leidsime end Kentucky Fried Chicken kiirsöögikohast.
Pilk menüüle peale visatud, võtsime kõige suurema eine mis seal saadaval oli "Bonless Treasure Chest" ~15£ , ehk 300.- krooni ringis oli see einekene.
Sisaldas endast räigelt rasvaseid, paneerituid ja praetud kanafileesid, grillitud kanafileesid, paneeritud kanafilee "popcorni", lademetes friikatruleid ja loomulikult ..... DIET pepsi :)

Neeeeeeed Fooooooood !!!! Lugege karbi pealt kirja :)

"May seriously satisfy you appetite!"

ega midagi, asume asja kallale

Mmmmmmm, kui hea :)
Priit mõtles nagu "mida kuradit" ja proovib ka korra

aga ei, Priit sellist junky ikka ei sööks :)
No ei ole hullu, jääbki rohkem mulle !
Võiduka lõpuni !!!!!!

Kõht täis, hea olla :) , oligi aeg asuda lennujaama.

Lennujaamas oli meil nii 7 tundi aega lennukini ... selle aja jooksul üritasin lennujaamast elektrit võtta ühest stepslist, et läpakaga möllata, aga politsei tuli peagi korrale kutsuma :(
Priit võttis aga oma vahva Sudoku jälle välja ja siit sai alguse ka minu sudoku maania. Nimelt kui enam midagi teha polnud, siis hakkasin ise ka mängima seda.
Kokkuvõttes möödusid järgnevad tunnid Sudoku valemeid leiutades, erinevaid lahendamistehnikaid diskuteerides ja lihtsalt "kes on kõvem sudokukunn" :)
Nii need tunnid lendasid kuni lõpuks olimegi kodus jälle!

Selline reis siis selleks korraks. Väga lahe oli, hea kogemus, hea seltskond ... minule väga meeldis kogu üritus.
Vabandan aga siinkohal veel korra, et hilja peal jäin blogimisega!

Kokkuvõtlikult võibki öelda, et reis/võistlus oli ...


"A Piece of Cake" :)

Järgmise korrani !
Kui mahti saan, siis tahaksin blogida oma treeninguid veidi, nii üldfüüsilisi kui ka Jitzi kohapealt.
Seniks aga olge tublid kõik!