me kõik teame, et ühel päeval võime oma matši kaotada
me kõik teame, et arvatavasti saab see olema kusagil kellegi highlightis
aga mida me ei oska oodata on see, et selle highlighti taustaks pannakse SELLINE muusika
Kuvatud on postitused sildiga MMA. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga MMA. Kuva kõik postitused
reede, 23. november 2007
neljapäev, 28. detsember 2006
Viie minuti pärat trenni! (jorks)
Jeejee! Kell on 10.40 ja viie minuti pärat tulevad Ott ja Õunts mulle järgi ja me lähme koos jõusaali! Loomulikult jään ma ca viis minutit hiljaks sellega, et uksest väljuda, aga pole hullu. Las ootavad natuke - see käib Oti kannatustreeningu juurde (ta suudab juba kuulata Sexybacki! - progress!) Pärast kirjutan siis tulemustest. Kahjuks tundub, et poks on meil tekitanud tõsise psühholoogilise tõrke - keegi ei taha Lembituga poksida enam lihtsalt. See on väga halb, sest paneb põntsu minu psühholoogiõpingutele - nimelt testin Oti ja Õuntsi intelligentsust enne ja peale igat tehnikatrenni, millest väga olulise osa moodustasid poksitrennid Lembituga.
Siiski - kui me kolmekesi teeme, siis kuna Oti vastane on lööja, siis harjutame teda löödud olemisega - Õunts täiega virutab talle jala (lowkick pähe) või käega vastu pead ning siis peab Ott prääksuga kükke tegema, et näidata, kas koordinatsioon ja võitlusvõime on säilinud. Õuntsi vastane on maadleja, seega pärast seda Ott heidab Õuntsi üle rinna ja otse pea peale (sest see on reeglites lubatud ju!). Pärast seda teeb Õunts pingviine (prääksuga kükid olid tema jaoks juba algusest peale liiga rasked). Mina jälgin.
Seni on taastumisvõime/taluvusvõime märgatavalt paranenud!
Aga testidega on jama... Kui alguses ei olnud kummalgi probleemi 12-16 aastaste Raveni maatriksite lõpunilahendamisega, siis viimane kord jõudis Ott sellega ainult poole peale ja Õunts sõi testi ära:S
Pean midagi uut välja mõtlema.
Siiski - kui me kolmekesi teeme, siis kuna Oti vastane on lööja, siis harjutame teda löödud olemisega - Õunts täiega virutab talle jala (lowkick pähe) või käega vastu pead ning siis peab Ott prääksuga kükke tegema, et näidata, kas koordinatsioon ja võitlusvõime on säilinud. Õuntsi vastane on maadleja, seega pärast seda Ott heidab Õuntsi üle rinna ja otse pea peale (sest see on reeglites lubatud ju!). Pärast seda teeb Õunts pingviine (prääksuga kükid olid tema jaoks juba algusest peale liiga rasked). Mina jälgin.
Seni on taastumisvõime/taluvusvõime märgatavalt paranenud!
Aga testidega on jama... Kui alguses ei olnud kummalgi probleemi 12-16 aastaste Raveni maatriksite lõpunilahendamisega, siis viimane kord jõudis Ott sellega ainult poole peale ja Õunts sõi testi ära:S
Pean midagi uut välja mõtlema.
teisipäev, 26. detsember 2006
Vigastused (by ott)
Vigastuste vältimine on oluline - peamiselt kasutan selleks VIOXX'i (lähemalt loe: http://www.postimees.ee/031004/online_uudised/146275.php), kuna ibuprofen ei avalda enam olulist mõju - habituatsioon vist. Kuna liigesevalude puhul kasutame spets geeli - "Horse power" - siis läksin ka uusi valuvaigisteid otsima hobusepoest (on üks tallinnas hipodroomi lähedal), aga midagi sobivat ei leidnud. Hobuste treeningkoormus on ikka köömes võrreldes meie omaga.
Igaks juhuks täpsustan, mida tähendab VIGASTUS. Vigastusi on kahte tüüpi: suured vigastused ja väikesed vigastused, milledest viimaseid pole tegelikult olemas. Täpsemalt öeldes on need rohkem psühhosomaatilist laadi - enda poolt välja mõeldud - näiteks kui keegi ütleb sulle halvasti, sõrm või varvas tuleb liigesest välja, kodarluu murdub, õlaliiges nihestatakse, nelipealihase rebeneb, koljuluu murdub, ribid muljutakse jne. Kokkuvõtlikult - sinna alla kuuluvad kõik "vigastused" mis tegelikult ei sega võitluse (või siis treeningperioodil raua tõstmise) jätkamist (kui sa just ei ole mingi buzz-wuzz).
Nii. Nagu mainisin on olemas veel ka suured vigastused - näiteks surm. Pärast surma matš reeglina peatatakse (kui sa pole just söönud väga palju toidulisandeid). Järelikult kuulub suurte vigastuste alla ka vähene toidulisandite tarbimine viies omakorda välja kehamassi languseni, mis on lihtsalt ühe mmaaka jaoks häbiväärne. Elu on õpetanud, et size DOES matter - vastupidist väidavad vaid need kel ei jätku piisavalt tahet jõusaalis käia. Suvel minuga noritakse hulka rohkem tüli, kuid talviti kui mul on palju riideid mis mind suuremaks teevad noritakse vähem. Veel näiteks siin üks sõber küsis minult, et mida oma eluga peale hakata - kõik on lootusetu blablabla. Mina andsin valida: kas sa teed paljupaju mingit martial arti ning treenid end lolliks lihtsalt - kaua sa jõuad neid kombinatsioone nühkida - pea hakkab valutama. Ja isegi kui midagi selgeks saad oled ikka nii väike et pead end pidevalt tõestama. Teine võimalus oli minna jõusaali ja teha biitseps nii suureks et elu ei julge isegi enam lootusetuks muutuda. Vot. Tema valis jõusaali. Respect! Selliseid mehi me vajamegi. Kui tahate liituda meie teamiga, siis kirjutage aadressil mmapenguins [ät] gmail.com - kindlasti saatke ka paar pilti endast (omal vabal valikul mõni suurem ja olulisem koht teie kehal - näiteks nagu jorgenil on pea ning minu ja erikupuhul võiks esiile tuua tagumiku). Igaks juhuks lisan, et meestel vanuses 20+ eluaastat biitsepsiga alla 40 cm pole mõtet kirjutada.
Siinkohal lõpetan (pean jääkotid külmikusse viima).
Igaks juhuks täpsustan, mida tähendab VIGASTUS. Vigastusi on kahte tüüpi: suured vigastused ja väikesed vigastused, milledest viimaseid pole tegelikult olemas. Täpsemalt öeldes on need rohkem psühhosomaatilist laadi - enda poolt välja mõeldud - näiteks kui keegi ütleb sulle halvasti, sõrm või varvas tuleb liigesest välja, kodarluu murdub, õlaliiges nihestatakse, nelipealihase rebeneb, koljuluu murdub, ribid muljutakse jne. Kokkuvõtlikult - sinna alla kuuluvad kõik "vigastused" mis tegelikult ei sega võitluse (või siis treeningperioodil raua tõstmise) jätkamist (kui sa just ei ole mingi buzz-wuzz).
Nii. Nagu mainisin on olemas veel ka suured vigastused - näiteks surm. Pärast surma matš reeglina peatatakse (kui sa pole just söönud väga palju toidulisandeid). Järelikult kuulub suurte vigastuste alla ka vähene toidulisandite tarbimine viies omakorda välja kehamassi languseni, mis on lihtsalt ühe mmaaka jaoks häbiväärne. Elu on õpetanud, et size DOES matter - vastupidist väidavad vaid need kel ei jätku piisavalt tahet jõusaalis käia. Suvel minuga noritakse hulka rohkem tüli, kuid talviti kui mul on palju riideid mis mind suuremaks teevad noritakse vähem. Veel näiteks siin üks sõber küsis minult, et mida oma eluga peale hakata - kõik on lootusetu blablabla. Mina andsin valida: kas sa teed paljupaju mingit martial arti ning treenid end lolliks lihtsalt - kaua sa jõuad neid kombinatsioone nühkida - pea hakkab valutama. Ja isegi kui midagi selgeks saad oled ikka nii väike et pead end pidevalt tõestama. Teine võimalus oli minna jõusaali ja teha biitseps nii suureks et elu ei julge isegi enam lootusetuks muutuda. Vot. Tema valis jõusaali. Respect! Selliseid mehi me vajamegi. Kui tahate liituda meie teamiga, siis kirjutage aadressil mmapenguins [ät] gmail.com - kindlasti saatke ka paar pilti endast (omal vabal valikul mõni suurem ja olulisem koht teie kehal - näiteks nagu jorgenil on pea ning minu ja erikupuhul võiks esiile tuua tagumiku). Igaks juhuks lisan, et meestel vanuses 20+ eluaastat biitsepsiga alla 40 cm pole mõtet kirjutada.
Siinkohal lõpetan (pean jääkotid külmikusse viima).
Tellimine:
Postitused (Atom)