Pühapäev, 31. detsember 2006

MMASENDUS!

Kümme trenni on selja taga ja nüüd on 48 tunnine paus! Pidi võtma lihtsalt, sest puhtad trenniriided said otsa. Pilte sessioonidest postitan kui jälle trenni saab - seni vegeteerime kõik koomalaadses seisundis.

Aga siiski - väikesed pühadeküpsised teile (väikesemahulised allalaaditavad vidjod):

1) Esimene sissevaade pingviinidesse (jorks teeb pingviini, advanced variant koos libisemisega):



2) Korrektne hääldus sellest nooblist spordialast mida me teeme (M-M-A):



3) See on see asi, mida peab tegema, et sellel alal edukas olla! (aka biitseps loeb):


Laupäev, 30. detsember 2006

raske on

raske on. aga muidu on kõik ok.

Silmailu ja raske trenn. Sweet!

Tänane sissekanne on valdavas enamuses visuaalse iseloomuga eye-candy. Me kutsume teid endaga kaasa imelisele rännakule läbi meie trennimaailma.

Siin pildil näete, kuidas me jõudu treenime. Surub Ott, vasakul julgestab Jorks, paremal õunts. Kindlasti tekivad seoses pildiga mõned küsimused proovin neid ennetada:

Q: Miks Oti kõht nii valge on?
A: See on sellepärast, et raske pingutuse korral läheb kogu veri õlgadesse, kätesse ja jalgadesse.

Q: Kui Oti rinnaltsurumismaksimum on üle 40 kilo, siis miks tal tühja kangi juures kaks julgestajat on?
A: Aha. Sa oled väga tähelepanelik. Asi on nimelt selles, et selles anderkraund-haardkoor võimlas, kus me treenime on spets 40 kilogrammine kang. Nii, et Ott teeb kordust juba raskusega, mis on ta maksimumile väga lähedal ja seepärast on julgestus väga oluline.

Q: Ma olen 14 aastane poiss, tahan ka saada tugevaks ja ilusaks nagu teie, mida ma tegema pean?
A: Ei saa. Me oleme proffess... prof... pro... Pro-sportlased noh. Veidike abi võid saada Loogiliste Poiste laulust "Jõu Saal".

Selle pildi peal on näha üks võimalikest treeningu tagajärgedest. Nimelt Õunts kaotas hetkeks pea. Üritasin teda lohutada ja patsutasin õlale, ent too hetk oli päris hirmus ikka. Õnneks võib Õuntsi positiivsuse peale kindel olla ja ta sai selle üsna ruttu tagasi. Neid väikseid vigastusi ja juhtumisi tuleb ikka päris palju ette. Täna näiteks peale jooksutrenni tuli minul süsivesikujook ninast välja. See oli üheaegselt naljakas ja kurb. Naersime Õuntsiga, aga mul olid pisarad ka silmas. Lisaks sellele täna kahe trenni vahepeal kodus olles (mõtlesin et peaks ikka sööma) põrkasin ma vastu ust. Samuti olen mitu korda koju minnes oma trepikojast mööda jalutanud - see pidev kerge peapõrutuse seisund hakkab vist ka minu puhul mõju avaldama hiilivalt. Aga ei saa treeningkoormust vähendada - matš on varsti.

Saime ka järjekordse fännikommentaari:

toiz said...
et kus teil see trenn toimub - mitte jõusaal, vaid peksa saamine?
ma tuleks vaataks, äkki on äge
December 28, 2006 7:13 PM

Kallis toiz. Tule vaata. Kindlasti on äge. AGA... enne sa pead tõestama meile paari asja: nimelt, et sa ei ole lätlaste spioon, kes meile siia saadetud - võta kaasa passi ja sünnitunnistuse koopiad. Ning teiseks, et sa ei tule lihtsalt trenni meheilu vaatama, et pärast kuskil kergemini oma CHI'd vabastada. Ega me sellise asja jaoks trenni ei tee! Selle tõestamiseks võta kaasa oma (naissoost(!)) teinepool ja siis kohapeal vaatame, kuidas asi on.


Mäletate rääkisime sellest, kuidas me individuaalselt treenime vastavalt enda vastastele? Siin on üks pilt sellest, kuidas me valmistame Õuntsi võitlema maadleja vastu. Ott oli ka lahkesti nõus Õuntsi pea ees mati sisse rammima ning samas Õunts säilitas oma positiivsuse. Peale seda drilli ta kaotaski hetkeks pea (vt. pilt ülal) aga ei midagi, mida treeneripoolne patsutus ja psühholoogiline nõustamine ei suudaks ravida...



Aga siin - Õunts comes back with a vengeance
nagu öeldakse. Täpsematlt öeldes low-kickiga pähe. Aeg treenida Otti tema vastase - pikkade käte ja jalgade noore taei poksija vastu.

Ja nii see trenn lõppeski (vt. foto allpool). Seekord triumfeeris Õunts. Aga ma olen kindel, et ka Ott on järgmine kord tagasi uue energiaga. See öeldud, me korraldasime uue hääletuse selle üle kas Ott võib seksida või mitte. Seekord jagunesid hääled taas 2-1 (Õ: võib; J: võib; O: ei või). Nimelt me Õuntsiga leidsime, et Oti CHI-buildup on nii võimas, et äkilise kontrollimatu vallandumise korral võib see meile kõigile saatuslikuks saada. Peale trenni tõstsimegi Oti sealt mati pealt autosse ning sõidutasime tema koju, kus tema elukaaslane ta kindlasti uuele elule äratas. Eks ole näha, mis hommehommikuses trennis saab.

...tuli kogemata topeltpost... ma ei oska seda ära kustutada noh. Pole itimees. Ega patsiga poiss ei saakski trenni teha ju - juuksest on ju hea hoida löömise ajal ja see on jube valus ka. Juuksehaardega ülerinnaheide on ka liige hull. Nii et:

Mmmaakatel on nii vähe karvu kui võimalik - ilusad siledad poisid.

Reede, 29. detsember 2006

24 h puhkus ja pildimaterjali (jorks)


Orkut oli pikka aega maas! :S Tartu tänavad olid juba täis rahutuid vilavate silmadega inimesi, kes käisid ringi justkui midagi otsides. Vaatasid sulle vilksamisi otsa ja ilmselt mõtlesid: "Hmmm... kas ma klikkisin ta profiilil? Kas meil ühiseid sõpru on?" Ent samas lõid pilgu maha ja kõndisid kiirel sammul vaikides edasi...

Aga nüüd on ootus läbi. See on tagasi! Oh, joy! Mul jälle on millegi juurde trennist naaseda!


Mäletate, oli juttu sellest, et Eriku parem jalg saadab Siberisse? Nu vot tak. See see jalg ongi. Eile saime just teada, et Õuntsi vastane on hoopis üks lätlane. Julge poiss. Ta on väiksem kui Õunts, raudselt rinnalt surub ka vähem... Kas ta tõesti arvab, et tema kuues varvas aitab siberisse-saatva-jala vastu?

Täna oli hommikul vahva trenn, ent anname hoopis sissejuhatuse meie individuaalsetesse toitumiskavadesse. Meie tänased trennieelsed hommikusöögid:

Ott: Eimidagi.
Jorks: Valgusheik.
Õunts: Ibumax

Eile õhtul oli ka vahva trenn. Postrite jaoks oli vaja pilte ja seega käis meie hea sõber Kaarel pilte tegemas (Kaarli superb fotoblogi leiate siit: http://thesupersnap.blogspot.com), et NÄIDATA teile, mis toimub ning Õuntsist oli Bobi plakati jaoks pilti vaja. Siin on see pilt:

Päris badass kas pole! See, et ülemine osa peast on puudu see on suva. Mmaakal pole peaga niikuinii midagi eriti teha, sest praegu on peaga löömine keelatud:( Need kes Õuntsi tunnevad - imestate, et tal järsku nii ilusad kõhulihased on? See on väike fototrikk. Nimelt seisan mina tegelikult õuntsi taga ja venitan naha tema kõhulihaste peal pingule, et need ikka ilusasti esile tuleks. Nii tehaksegi ilusaid reklaamfotosid! See foto saadab ikka tõsiselt sõnumi, et: "I'ms gonnas knocks yours latvians sorrys asss backs tos Ventspilss!" Ole hirmul, lätlane!


See pilt on tehtud täna hommikul vahetult enne trenni. Ott on just ärganud (sellepärast ta ei söönudki midagi, et ärkas viimasena). Minul on juba valgusheik joodud ja valmis kohe treenima asuma. Miks Õunts Oti all on, seda ma ei tea. Nagu näha, siis kui tehnikatrennide vahepeal on ainult 12 h, siis me ei vaevu vahepeal üldse saalist lahkuma. Rääkimata pisiasjadest nagu pesemine või kinnaste, hambakaitsmete ja kubemekaitsmete ära võtmisest. Aga nüüd on käimas (see on poole peal täpselt) 24 tunnine puhkus ja sai koju tulla (blogi kirjutama). Homme hommikul on vahva jooksutrenn ees ootamas (rinnalt surumise kõrval on jooksmine ka väga tähtis - kui peaks tugevam vastane olema, siis saab teda eest ära jooksmisega ju ära väsitada). Seega praegu ma puhkan - söön, shokolaadi (äriidee: Ibumax shokolaadis!), lähen vanni üle nelja päeva ja joon õlut valgupulbriga. Teised tiimiliikmed puhkavad ka. Rääkisin just ka Õuntsiga... ta ka ei õpi kunagi - kurtis, et unustas peale Horse Poweri määrimist käed ära pesta ja siis pärast vetsus käimist oli kuidagi imelik olla. Aga samas ma tean, et vapper nagu ta on ei lase ta end sellest heidutada. Õunts on meil tiimis kõige positiivsem.

Neljapäev, 28. detsember 2006

Sseks ja Chi.


Kõigepealt teade Kata-Kiisule, kes kommenteeris minu eelmist posti:

Väga vahva on näha, et mul on naisfänne. Minu kontaktid sa leiad orkutist, sest vaata, mina olen meie tiimist see ainus kaval, kellel on orkut. Ott nimelt kustutas kunagi ammu oma konto ära, sest ta rumal arvas, et see segab tema elu. Õunts aka Erik teeskleb, et teda ei huvita orkut, aga tegelt käib ta salaja oma venna kasutajakontoga teiste inimeste profiile piilumas. Perv. Aga mina tean, et orkut on lihtsalt enda suhtlusvõrgustiku hoidmiseks ja uute toredate tuttavate leidmiseks eks! Orkut - see on nii ilus sõna. See öeldud - täielik õudu - juba viimased kaks tundi on orkut maas! Ma vaatan iga viie minuti tagant aga IKKA pole üles tulnud. Vaatan igaks juhuks ühe korra veel.

"orkut is under construction.
please check back soon (="

Et nagu mismõttes?!?! kuidas nad saavad mulle niimoodi teha? AAarrrghhh!

Aga jah naisfännid on toredad. Tihti arvatakse, et mma on siuke meeste värk rohkem ja veri ja peksmine ja naistel pole seal midagi vaadata. Ma arvan, et see on räige seksism! Miks ei peaks naistele mitte meeldima verd ja peksmist vaadata? Lisaks sellele veel see tohutu hulk meheilu mis sealt (vähemalt meie tiimist) õhkub.

Aga see öeldud, siis kallid (nais)fännid. Ärge enne võistlusi (20. jaanuar) meisse liigselt kiinduge. Sest: (ja ma ütlen seda ainult üks kord) :
"Treenivatel mmaakatel on seksiga (edaspidi: S-sõna) väga eriline suhe. Nimelt seda ei tohi olla mitte."

Miks?

Vaadake on olemas selline sisemine energia, mida nimetatakse CHI'ks. See on võitluskunstides väga tähtis. CHIst saab lugeda wikipediast: http://en.wikipedia.org/wiki/Qi ja CHI'd actionis saab vaadata näiteks siit: http://youtube.com/watch?v=MJlIUJwDqcM (see on tai-chi. Võitluskunst kus CHI on üks väga oluline komponent. Teine oluline komponent on tai. See tähistab riiki kust see CHI tuleb - Tai'st. Sealt tuleb Tai-poks ka. Sri Lanka aka Tseilon noh.)

...ja CHI'd ei tohi üks mees mitte raisata. Vaid ta peab seda jusntimelt koguma, et matšiks oleks seda hästi palju. Sellepärast, ei tohi seda kulutada sellistele kasututele asjadele nagu S-sõna. Victoria ajastul oldi selles suhtes õigel rajal, et arvati, et mees saab ainult mingi arv kordi oma CHI'd vallandada ja siis ta sureb. MMA's on ka mehes ainult mingi arv matše. Ega 60-aastaseid ikka naljalt võistlemas ei näe enam. Pole CHI'd lihtsalt enam. Kõik raisatud. Tsui-Tsitsu looja Helio Gracie (kes praeguseks on muldvana aga ikka sparrib) ütles ka telekas kolm pika ea saladust: 1) I eat my own homemade cheese 2) I haven't drank coffee, eaten chocolate and smoked since I was 20 3) I never had sex that WAS NOT TO PROCREATE. (!) Word. Ja üldse Victoria ajastu Inglismaal kui mehed oma CHI'd hoitsid, õlmitsesid sellised alad nagu poks (ja ma räägin tollane poks ei olnud selline üksteise vatipatjadega tupsutamine nagu praegu), rusikavõitlus, catch-maadlus ja vabavõitlus. Kõik tänapäeva mma eelkäijad... Ja vanas Jaapanis ja Hiinas olid ka kõik kungfuu löömavennad buda-šaoliini mungad (!) ju. Palju CHI'd!

Ajalugu on tähtis. Lapsed, õppige ajalugu.

Teine tahk on see, et treeniv tiim peab olema ühtne. Meie kolmekesi teeme kõike ühtemoodi ja koos. Nüüd väike segadus tekkis sellest, et Otil on elukaaslane ja minul ja Õuntsil ei ole. Kuna meie tiim on demokraatlik siis asi oli lihtne, me korraldasime avaliku hääletuse:

(ei me ei otsustanud, et Ott peab elukohta vahetama)

Vaid: me hääletasime (hääled jagunesid O: poolt; J: poolt; Õ: vastu e. 2-1), et Ott peab kuni võistlusteni loobuma S-sõnast. Tiimi ühtsuse ja CHI nimel.

Siiski: mina ja Õunts kahtlustame, et Ott eirab aegajalt üldkogu otsust. Samas on meil raske seda kontrollida - väliselt pole ju näha raisk. Uurimustöö kestab.

Lubatud on ainult vahetevahel rangelt kontrollitud kiretu CHI vabastamine. Seda on vaja teha selleks, et matši ajal oleks CHI'd palju ja see tingiks agressiivsuse, ent samas see ei vallanduks kontrollimatult. Kujutage ette stseeni - minu matš eks... ja selja pealt võitleja nagu ma olen, siis ma kohe lähen ja teen guardpulli ehk kääridesse hüppamise, selleks et teha lendavat trianglit (triangel on üks lahe kägistus kus jalad on risti ümber pea, üks hea video sellest kuidas seda alustada tuleb on siin - üsna meie treeningule sarnane: http://www.youtube.com/watch?v=fcZOVQJaSLA)
ning siis toimub järgnev triloog:

mina: ! %-)
vastane: ?? WTF ?? ****! :S
mina: "ärge muretsege, see on kõigest chi!"
kohtunik: !!!?!?!?!, ¤$!"¤"#¤!&!!!
mina: :$ :.(

Ühesõnaga me EI taha, et juhtuks midagi sellist. Samas tahame me matšiks head teravat ja agressiivset vormi yeah.

Võistlusteks valmistumine pole kerge:( Aga eks meil kõigil on oma toimetulekuviisid. Ott vist ignoreerib meie kokkulepet. Õunts tegeleb selliste asjadega ja elab niimoodi enda pingeid välja:

(täislink tema tegemistest on siin: http://picasaweb.google.com/priidikluks/ErikDidBarbieS?authkey=kM7v5nCI5Ko) ja mina olen hästi tubli ja õpin eksamiteks hästi palju:)

Tegelikult on kõik okei seni kuni surumistulemused kannatama ei hakka. Ja mis toimub peale matši... see toimub peale matši :D ;) :P

(loomulikult hakkab KOHE järgmiseks matšiks valmistumine).

...aga kui see pisiasi välja arvata, siis naisfännid on äärmiselt teretulnud.

Peace and luv.

Jorks

Ma lähen nüüd võtan külmikust jääkoti ja panen selle enda põlve peale ja kaela peale ja pea peale ja küünarnuki peale ja... - väga hea trenn oli õhtul ka. Chi reservuaar annab tiimi teravuses tunda juba.

P.S. Täna tegime pilte, homme saavad need ehk blogi üles.

P.P.S. Ühel fännil tekkis küsimus, et kui me mitmekesi kirjutame siia, miks me siis erinevaid autoreid ei tee. Daaa... me oleme sportlased mitte itimehed.


absoluudid (ott)

paar päeva tagasi saabus saksamaalt üks meie kursavend - juku (nimi muudetud). tema tegi ka kunagi jtsi. aga ta on jubedasti muutunud vahepeal kui ta seal kaugel välismaal koolis on. nimelt püüdsime talle õuntisga selgeks teha, et mõnikord ON naljakas kui inimene kusagilt veritseb või on katki. juku ikka vatu - ei.. ei.. never ever see pole naljakas.. see ei ole normaalne ja veel vähem naljakas kui sul näiteks kõrv veritseb. ma ei saa aru. mingid jaburad "absoluudid" - veritsemine pole kunagi naljakas. kurat. uskuge mind. veritsemine on mõnikord naljakas. väga naljakas. ka murtud luu võib olla naljakas. ei ole sellist asja, et never ever taolised asjad pole naljakad. mõnikord ikka on. väga on. näiteks kui õunts tahab mind lõukikkida. mina arva, et ta lõukikib mind jalga, aga siis hops - väike pete ja lõukikk tabab täiesti kaitsetut pead. ning minul kõrv verine. no on ju naljakas.. saate aru.. mina arvasin et ta lööb alla, aga tegelt lõi hoopis üles. ärge tulge mulle rääkima - et absolutely never ever. või siis näiteks kui mina tahan jorgenit slämmida, aga tema jitsib mu üle ja teeb mulle käeluku - aga kuna ma ikka hooga rebin ta maast üles, siis küünarnukk läheb pahumpidi. no mis võiks veel naljakam olla. saate aru. mina mõtlesin, et olen kõva mees ja tõstan pisikese jorxi õhku ja löön vastu maad - tema aga murrab minu kaasabil minu käe - on ju naljakas. ma ise aitasin murda oma kätt. irooniline. aga naljakas. või siis kui teeme jooksutrenni. intervalltreening. kiired spurdid. karmvärk. jooksen kurvest välja kui jorx hüppab kurve tagant mulle ette ning üritab teha "supraaaais". aga ta ei arvesta, et F=m*a ning no ei minu "m" ega "a" kannata jorxi omadega mingit võrdlust. ja siis selle asemel et mina kukun, põrkub tema hoopis tagasi ja kukub jooksuraja kõrval olevatelt tribüünidelt alla ning murrab jalaluu. hell lot of fun. kurat kui nalja võib saada tänu m'ile ja a'le. füüsika ruulib. järeldus. ei ole olemas "absoluute" - a la haiget tegemine pole naljakas. mõnikord on veritsev kõrv ikka väga naljakas. ja kui sinu treeningkaaslasel midagi ebaõnnestub ja tekib trauma - see on ka kuradima naljakas. ainus asi mis neverever pole naljakas on see kui ma tahan jõusaalis rinnalt suruda ja kõik pingid on kinni. see ei ole naljakas.

Tänane jõusaal ja toredad fännid.

(jorks tegi selle)

Kuna kõik võibolla kommentaare ei loe, siis ma panen siia üheda toreda fännikommentaari mida ühe varasema postituse tagant leida võis:

"Anonymous said...

tegelt nagu alla 50-ne ei lükata on võistlussportlasel päris piinlik, mul üks sõber lükkab 85 ilma põrketa ja ta ainult pool aastat teind, kuid tal bläkk-out tuleb siis kakleb ka päris hästi, võitluskunstid bläkk-audi vastu ei aita, katadega klubis rokib aint tantsupõrandal

December 27, 2006 3:28 PM"

Kallis Anonymous. See on hea, et sa muretsed meie piinlikkusetunde pärast, ent ära muretse - me ei tunne piinlikkust. Me vaid püüdleme täiuslikkuse suunas. Tavaliselt me ilma põrketa ei suru, sest me tahame plahvatusjõudu treenida. Löögi jaoks ju! Siiski, selleks, et end sinu sõbraga võrrelda tegime täna ilma põrketa - polnudki väga palju hullem. Ott surus 41,5, Õunts surus KA 41,5 (oi seda rivaalitsemist nüüd Oti ja Õuntsi vahel) ja mina surusin 40. Pange siis tähele, et minul ja Õuntsil siis ainult pool kilo vähem kui põrke ja plahvatusega! Pole ju mingid prügi pealt riisutud poisid!

Sinu sõber on oodatud meie trenni. Tutvustame teda lisaks bläkk-audile ka nokk-audiga. Ja audi sajaga ka (Otil on Audi sada - see on meie tiimi auto).

Katadega klubis rokkimisest ei tea ma midagi. Ükskord ma klubis ühe Katrinaga tantsisin küll ja ta palus ennast pärast kodus hellitavalt Kataks hüüda aga teda oli ainult üks. Teine tüdruk oli Milvi ja tema kohta ma ütlesin Kiisuke.

Aga seniks edu sulle ja meeleldi ristame sinuga ka rusikaid kui soovi on!

Muidu oli hea trenn ainult et villid on pihus kangist ja higine olen ka - ei käinud dushi all peale trenni, sest plätud unustasin koju ja ei taha seeni saada. Vuihh... kulturistide seened:S

Nüüd söön (toitumisest ükskord ka pikemalt) tatraputru kapsaga, sest muu jaoks polnud raha praegu. Valk, süsivesik ja muud lisandid see on kulukas. Lisaks veel Ibumax 800 (ma ei tea mina seda Oti soovitatud asja ei julge võtta) , Horse Power ja muu... vot nii.

Train hard, fight hard, party hard! Ja kirjutage meile ikka!

Viie minuti pärat trenni! (jorks)

Jeejee! Kell on 10.40 ja viie minuti pärat tulevad Ott ja Õunts mulle järgi ja me lähme koos jõusaali! Loomulikult jään ma ca viis minutit hiljaks sellega, et uksest väljuda, aga pole hullu. Las ootavad natuke - see käib Oti kannatustreeningu juurde (ta suudab juba kuulata Sexybacki! - progress!) Pärast kirjutan siis tulemustest. Kahjuks tundub, et poks on meil tekitanud tõsise psühholoogilise tõrke - keegi ei taha Lembituga poksida enam lihtsalt. See on väga halb, sest paneb põntsu minu psühholoogiõpingutele - nimelt testin Oti ja Õuntsi intelligentsust enne ja peale igat tehnikatrenni, millest väga olulise osa moodustasid poksitrennid Lembituga.

Siiski - kui me kolmekesi teeme, siis kuna Oti vastane on lööja, siis harjutame teda löödud olemisega - Õunts täiega virutab talle jala (lowkick pähe) või käega vastu pead ning siis peab Ott prääksuga kükke tegema, et näidata, kas koordinatsioon ja võitlusvõime on säilinud. Õuntsi vastane on maadleja, seega pärast seda Ott heidab Õuntsi üle rinna ja otse pea peale (sest see on reeglites lubatud ju!). Pärast seda teeb Õunts pingviine (prääksuga kükid olid tema jaoks juba algusest peale liiga rasked). Mina jälgin.

Seni on taastumisvõime/taluvusvõime märgatavalt paranenud!

Aga testidega on jama... Kui alguses ei olnud kummalgi probleemi 12-16 aastaste Raveni maatriksite lõpunilahendamisega, siis viimane kord jõudis Ott sellega ainult poole peale ja Õunts sõi testi ära:S

Pean midagi uut välja mõtlema.

Kolmapäev, 27. detsember 2006

Õuntsi minevik

Tahaks parandada Jorgeni väikest värki...
nimelt ma mitte ainult ei taei poksi,
 vaid olen ka tutvunud karatega Nüke klubis Herik Tölpti juhtimise all 
ning mul on roheline vöö, millega ma venitan. 
A muidu mulle meeldib jõusaal. 

Teisipäev, 26. detsember 2006

Vigastused (by ott)

Vigastuste vältimine on oluline - peamiselt kasutan selleks VIOXX'i (lähemalt loe: http://www.postimees.ee/031004/online_uudised/146275.php), kuna ibuprofen ei avalda enam olulist mõju - habituatsioon vist. Kuna liigesevalude puhul kasutame spets geeli - "Horse power" - siis läksin ka uusi valuvaigisteid otsima hobusepoest (on üks tallinnas hipodroomi lähedal), aga midagi sobivat ei leidnud. Hobuste treeningkoormus on ikka köömes võrreldes meie omaga.

Igaks juhuks täpsustan, mida tähendab VIGASTUS. Vigastusi on kahte tüüpi: suured vigastused ja väikesed vigastused, milledest viimaseid pole tegelikult olemas. Täpsemalt öeldes on need rohkem psühhosomaatilist laadi - enda poolt välja mõeldud - näiteks kui keegi ütleb sulle halvasti, sõrm või varvas tuleb liigesest välja, kodarluu murdub, õlaliiges nihestatakse, nelipealihase rebeneb, koljuluu murdub, ribid muljutakse jne. Kokkuvõtlikult - sinna alla kuuluvad kõik "vigastused" mis tegelikult ei sega võitluse (või siis treeningperioodil raua tõstmise) jätkamist (kui sa just ei ole mingi buzz-wuzz).
Nii. Nagu mainisin on olemas veel ka suured vigastused - näiteks surm. Pärast surma matš reeglina peatatakse (kui sa pole just söönud väga palju toidulisandeid). Järelikult kuulub suurte vigastuste alla ka vähene toidulisandite tarbimine viies omakorda välja kehamassi languseni, mis on lihtsalt ühe mmaaka jaoks häbiväärne. Elu on õpetanud, et size DOES matter - vastupidist väidavad vaid need kel ei jätku piisavalt tahet jõusaalis käia. Suvel minuga noritakse hulka rohkem tüli, kuid talviti kui mul on palju riideid mis mind suuremaks teevad noritakse vähem. Veel näiteks siin üks sõber küsis minult, et mida oma eluga peale hakata - kõik on lootusetu blablabla. Mina andsin valida: kas sa teed paljupaju mingit martial arti ning treenid end lolliks lihtsalt - kaua sa jõuad neid kombinatsioone nühkida - pea hakkab valutama. Ja isegi kui midagi selgeks saad oled ikka nii väike et pead end pidevalt tõestama. Teine võimalus oli minna jõusaali ja teha biitseps nii suureks et elu ei julge isegi enam lootusetuks muutuda. Vot. Tema valis jõusaali. Respect! Selliseid mehi me vajamegi. Kui tahate liituda meie teamiga, siis kirjutage aadressil mmapenguins [ät] gmail.com - kindlasti saatke ka paar pilti endast (omal vabal valikul mõni suurem ja olulisem koht teie kehal - näiteks nagu jorgenil on pea ning minu ja erikupuhul võiks esiile tuua tagumiku). Igaks juhuks lisan, et meestel vanuses 20+ eluaastat biitsepsiga alla 40 cm pole mõtet kirjutada.

Siinkohal lõpetan (pean jääkotid külmikusse viima).

Esmaspäev, 25. detsember 2006

JÕU (LU) SAAL

(Kirjutab Jorks)

Hei hoo! Jõuluaeg on löönud treenimisse ja blogimisse paraja augu. Tiim on jaotunud kolme erineva linna vahel - oh häda ning õnnetust.

Siiski, see-eest meie mapadalapalgalised võitlejad (raske on ju raha teenida kui kogu aeg trennis mööda läheb) said kõik oma vanematekodudesse sööma. Jälle sammuke absoluutkaalule lähemale.

Õnneks mina nagu mees kunagi sain 24. hommikul ikka korra jõusaali ka sisse. Korralik soojendus, pingviinid 3x20 (seekord ilma liikumiseta, sest jube väike saal oli) ja siis ikka rinnalt surumist. Vasak pool sai rohkem koormust sellepärast, et kang oli kõver ja kiskus kogu aeg kiiva sinnapoole.

MMA tähendab mixed martial arts eks. Rõhk sõnal MIXED. See tähendab, et justnagu spordisaali deejotid segame me kokku igasuguseid asju.

Jõusaal on tähtis - kuidas sa hoiad kinni vastast, kes sind lihtsalt rinna pealt üles surub eks?

Toitumine on tähtis - kui ei toitu, siis absoluutkaalu ei saa. Vaja on süüa valku (sheik enne trenni, trenni ajal ja peale trenni), sest valgust tehakse lihaseid. Vaadake lehmi - lehmad koosnevad peaaegu 100% ulatuses veiselihast - puhas valk ju! Ja puhas lihas!

Spordipsühholoogias soovitati teinekord end loomaks kujutleda. Ma pole veel päris otsustanud, kas minu jaoks saab see olema pingviin, (sest ma olen sama lahe nagu pinviin), lehm (sest ma tahan olla lihastes nagu lehm) või kana (inimesed ütlevad, et mul on kana mälu). Et siis psühholoogia on ka tähtis ja seda on meil palju! Kõige olulisem on hetkel Oti psühholoogiline ettevalmistus - nimelt on tal probleeme kärsitusega ja seega pühadeajal ta peab istuma vaikselt paigal poolteist tundi korraga ja kuulama repeat'i peal olevat laulu Justin Timberlake - Sexyback (siin väike eriversioon sellest: http://www.weebls-stuff.com/wab/pastry/) . Õuntsi psühholoogiline ettevalmistus on see, et ta ei joo enam ja ei vaata naisi ja mina... well las see jääb esialgu saladuseks.

Ja siis on tähtis tehnikaspetsiffi... spetsiiff... võitlustehnika on tähtis. Sellepärast ma astusingi eile läbi enda vanast Aikido trennist. Sain isegi sparrida natuke. Randmelukud kurat on mu nõrk koht veel... Terve tiimiga käisime ühe korra poksimas ka juba. Kõik olid väga abivalmid, eriti üks noor profipoksija, nimetagem teda siinkohal Lembituks (temast räägime teinekord veel). kes ülimalt abivalmilt tegi jõulueelselt teatavad ümberkorraldused minu näolapis.

Wing Tsunis on meil käpp sees renegaat Priidu näol, kes pesitseb Tallinnas, ent käib abiks.

Ott oskab shotokan karate-do'd, ta oli koguni Eesti Meister või midagi sellist. Mina siis vana Aikidomees... Õuntsi minevik... njah... taei poksi ainult... aga see-eest on tal muidu väga kirju ja hull minevik.

Viskame selle kõik ühte suurde sulatustiiglisse ja saamegi MIXED martial arts. Meie vastased vaadaku ette! Me oleme kuulnud, et nad olevat kõik ühe-stiili-mehed. Ühe-triki-ponid. Vanale-koerale-uusi-trikke-ei-õpeta. Vana-hobune-tahab-ka-kaeru. Kes-vana-asja-meelde-tuletab-sel-silm-peast-välja (indeed). Silm-silma-hammas-hamba-vastu. Oma-silm-on-kuningas. Word!

P.S. Sellest nädalast hakkab tulema ka vidjosid ja pilte!

Reede, 22. detsember 2006

Treeningust: esimene sissekanne

20. jaanuari l toimub Saku Suurhallis üritus Battle ON the Baltic (edaspidi Bob). Indeed. See on mma üritus. Veelgi enam, see on ultimate mma üritus, kus ei ole selliseid mökudele mõeldud reegleid nagu seda, et liigestesse löömine võiks keelatud olla või maaslamajale jalaga pähe astumine. Kahjuks lõid korraldajad mingi piiri ees vedelaks ja hammustamine on keelatud:( ja kubemesse löömine ka. Muidu saaks teha nagu Joe Son. We love Joe Son! (Kes ei tea, kes on Joe Son, siis vaadaku seda videot http://www.youtube.com/watch?v=5N9eRehnMiY Joe Son on MMA ajalugu ja ajalugu on tähtis!)

Igatahes, Bobil on kaheksa mehe absoluutkaalu mma turniir, kus peaauhind olevat 60 tonni! Woah. Kahjuks ei võistle seal ühtegi eestlast, sest kõik on nii väiksed (meie ka:( Peab rohkem jõusaalis, käima, siis järgmiseks aastaks võibolla oleme suuremad ja saab ka 110-120 kiloste meestega madistada. Õnneks on öeldud, et võistlustel verd testitakse ainult selle jaoks, et HIVi või hepatiiti poleks, aga igasuguseid aineid (köhh-STEROIDID-köhh) ei uurita. Nii et absoluutkaal siit me tuleme!

Lisaks kaheksameheturniirile on siis ka kolm superfighti, kus võistleme meie ehk siis:

Ott, tema on maadlusvõlur. Parterikaitse on tal hea. Rinnalt surub 45 kg. Tiimi tugevaim.

Õunts, taei-poksi-spetsialist. Tema üks jalg saadab Siberisse. Rinnalt surub 42 kg.

Jorks, tsui-tsitsu ekspert. Ta võitleb ainult selili maas olles. Rinnalt surub 40,5 kg (aga ta on tiimis kõige väiksem ka).

Aga me töötame nende numbrite kallal! Olles ise teadlikud sellest, et jõusaal on meie tiimi nõrk koht, teeme me sellest võistluste ajaks enda tugevuse! More power to us!

Detailsemad võitlejaprofiilid ja treeningprofiilid järgnevad varsti.

Seni ostke piletilevist pileteid, et meid vaatama tulla!

P.S. Seoses Bobiga meenub selline lugu:

Kuulsal bluusimuusikul B.B. Kingil oli tulemas juubel ning tema naine otsustas sünnipäevaks talle midagi erilist teha. Nimelt, laste enda kannikate peale tätoveerida B.B. initsiaalid. Asi tehtud, siis kui juubeliõhtul B.B. kontserdilt naases ootas naine teda alasti magamistoas pepu kenasti ukse poole, et B.B.'d üllatada. B.B. astub sisse, hämmeldub hetkeks ning siis küsib: "BOB? Who the f*ck is BOB?!?"

Word. Ilmselgelt ei olnud B.B. kunagi Eestis käinud.

Jehhuu.

Lõpuks ometi on üleval mmapenguins blog. See blog on sellest, kuidas raskesti elavad ja veel raskemini treenivad Tartus tõelised mma võitlejad. Kes veel ei tea, siis mma on pmst nagu näopeks. Fait klaabi oled näind jah? Vot see see ongi. Aint fait klaabis olid nad sellepärast mufid, et nad ei käinud piisvalt jõusaalis. See eristabki mma'd lihtsalt peksmisest, see ongi see, mis teeb mma'st spordi - jõusaalis peab ka käima.

Miks pingviinid? Sellepärast, et see on üks meie treeningu fundamentaalseid aluseid.

Treenides ühes avalikus kohas leidsime (ilmselt oli tegemist saatusega) radika pealt kellegi sinna unustatud treeningkava - nagu ikka istessetõusud, kätekõverdused, ja lõpetuseks (trummid ja trompetid) oli seal kirjas nii (kirjaviis muutmata): "Pingviinid 3x20, koos liikumisega".

Tundsime, et meid on hellast kohast puudutanud Jumala Sõrm ja kohe lisasime selle ka enda treeningkavasse. Nüüd on "pingviinid" (meri)lõviosa meie igapäevasest rutiinist (oodake videot).

Lisaks sellele on pingviinid lahedad ja nad söövad päev läbi kala. Kalas on palju kreatiini. M.O.T.T.

P.S. Kõik siin blogis jagatavad treeningnõuanded on rangelt meelelahutava sisuga. Meie tiim (Jorks, Ott, Õunts) ei soovita kellelgi neid asju mis meie teeme kodus ise järgi proovida - me oleme ikkagi professionaalid ju. Kui keegi tahab täpsemalt osa saada sellistest asjadest rääkige meiega ja liituge meie tiimiga, aga kui te omapead sellega eksperimenteerite, siis meie ei võta tulemuste eest mingit vastutust. V.a. juhul kui need tulemused on mõõdetavad teie rahalises tulus. Sellisel juhul me võtame protsenti.