Esmaspäev, 18. august 2008

Jõud läbi , algab võistlusettevalmistus

Niisiis mõnda aega tagasi võisite lugeda minu postitust klassikalise tõstmise teemal.
Selle tsükliga on nüüd asjad seljataga ja kokku kestis jõuarendus kuskil 6-7 nädalat.
Tõesti, jõudu/plahvatust tuli. Parimad tulemused jäid :
Tõukamine 97,5kg
Jõutõmme 170kg
Rebimine - 65kg (pean tunnistama, et eriti palju ei teinud rebimist kuna tundus et õlgadest paine on väga kehv ja rebida oli äärmiselt ebamugav. Rohkem keskendusin tõukamisele).


Nüüd aga aeg edasi liikuda jälle ja algab võistlusettevalmistus võhma>conditioningi arendamisega, mis nende 6-7 nädala jooksul ikka parajalt kahanes.
Kuigi esialgu, peale jõutsükli alustamist, tundus et vastupidavus lausa paranes. Loen selle siiski sellearvele, et vana võhm oli veel all ja jõudu tuli juurde. Jõustsüklis aga otseselt ühtki võhma säilitavat treeningut ei teinud nädalas ja täna juba andis väga tunda, et kui järjest tahtsin lasta viieminutilisi sparriringe, siis kolmanda ringi käigus olin juba suht koomas omadega.


Nii et tõsine töö ootab ees. Eriti veel seetõttu, et olles nüüd pruuni vöö saanud, kestavad matchid minujaoks juba 8 minutit.

Eesmärk siis oktoobri keskpaigaks säilitada möödunud tsüklis tehtud jõunäitajaid, aga conditioningi tase viia kõrgele.
Võistlused - Bjj Skandinaavia lahtised(Stockholm) ja Bjj Soome lahtised (mõlemad sügisel oktoobri lõpp/Novembri algus).

Kuidas arendada võhma ?
Pikemalt filosofeerimata sellel teemal antud hetkel, kavatsen teha 3 otsest intensiivset võhmatreeningut ja ühe säilitava jõupäeva nädalas. Kui tunnen piisavat reservi veel treeningmahus, siis lisan mõnele päevale aeroobset treeningut (jooks/ujumine). Kõike seda muidugi jitzitreeningutele lisaks - mida püüan teha vähemalt 5-6x nädalas.

Kolme võhmatreeninguna plaanin hetkel teha ühe päeva sangpommi ringtreeningut



Teisel päeval raskusega köievedu koos lisaharjutustega ringina ja kolmas veel lahtine - mõtlesin Otiga mäkkejooksudes liituda, kuid ilmad kipuvad juba veiderdama, võibolla mõnda aega siiski saan neid teha, igatahes, ega see kolmas ka tegemata jää.

Lähipäevil vast teen ühe lisasissekande, kus kirjeldan veidi täpsemalt treeninguid.

Xtremecouture (8.-17. juuni) - III osa

R (13.6).
Hommikul oli jälle eratreening Mishaga. Kõik samamoodi nagu eelmisel korral, kuid pärast lõuatõmbeid tegime lisaks raskustega väljaastesamme oma 200-250 meetrit. Sel korral tõi ta kaasa ka täpselt minu kaalus mehe kellega sain asju drillida. Super oli – kui korraks tähelepanu ära vasjus, siis lendasin, aga kui olin mõttega asja juures, siis lenntuasin teda. Paarilisel oli mingi egoteema – oli näha kuidas ta paar lennukit ikka kõvasti alla neelas. Lisaks rusus teda sessiooni lõpus Misha poolt korraldatud omavahelise mahaviimisvõistlus, mille võitsin 3-1. Aga no tüüp oli aumees – pärast trenni lõppu surus kätt ja kõik oli tip-top. Kui ma vahepeal taastusin ja hoo sisse sain, siis tegin asju Mishaga, kes mu ära väsitades teisele tüübile tagasi andis, kus siis jõu lõppedes ainult tehnikavare alles oli. Trenni lõpus küsisin Misha arvamust selle kohta, kuhu mul maailmas hetkeseisuga võimalik jõuda on. Vastus oli meeldiv.

Õhtul tegin tunnikese subw’d ja tunnikese poksi. Poksiinstruktor alguses küll mõnitas mind natuke kuna.. ma ei teagi täpselt miks.. ma vist küsisin trenni alguses midagi rumalat tema arvates (a la ma tahtsin teada mis kinnastega trenni teeme ja ta vist sai aru, et ma küsin kas poksis kindaid ka kasutatakse – lõpuks ta arvas, et ma olen paras jahupea ning natuke valesse kohta sattunud). Hiljem rahvaga drillides tundus ta maha rahunevat ning pärast oli päris sõbralik ja kutsus mind järgmisesse väiksema seltskonna trenni laupäeval (kuhu ma enam minna kahjuks ei saanud).

Löögitrennidest rääkides – kuna gym alles avati, siis oli see I poksitreening. Horodecki ning teistest thai-kick treeningutest hoidsin eemale, sest need olid surmigavalt surnud treeninguid. Kuna kõik oli alles alguses, siis sparri tegid ka ainult vähesed väljavalitud.


L (14.6).
Hommikul 2 tundi subw’d. Hea treening ning väga palju erinevaid vastaseid. Päeva nael oli see, kui sparrisin minust lühema kuid minuraskuse mehega, kes oli 11 aastat vabamaadlust teinud ning paar kuud subw’d selleks hetkeks. No ei leidnud ta oma rütmi üles ning kui teda paar korda maha viisin, siis oli juba raske usukda tema juttu 11 aastat maadlemisest. See jäi ka minu viimseks treeningkuks.

L õhtu – T kulusid jällegi vaatamisväärsustele + wonderland (väga hull koht inimesele kes kardab kõrgust kuid samas debiilselt-hullumeelselt on nõus iga ettejuhtuva atraktsiooni peale jooksma), millest mul järmisel päval oli korralik adrenaliinipohmakas + väga pikk reis tagasi koos 7-tunnise ooteajaga ühes lennujaamas.

Peamiseks võõrustajaks ning inimeseks, kes aitas mind gym'i otsimisel ja leidmisel ning oli kohapeal väga abivalmis oli Robin Black, kellele ka siinkohal suured tänud.

Xtremecouture (8.-17. juuni) - II osa

K (11.6).
Hommiku võtsin vabaks – uurisin kohalikke vaatamisväärsusi jne.

Õhtul tegin tunnikese kreeka-rooma maadlust. Treener oli Norrakas Nick Johnson, kes mulle trenni lõpus „Terviseks” ütles – keegi teine muidugi ei ampsa
nud läbi mida ta muheles ning mille peale ma naerma hakkasin. Tundus hea treener ning tore inimene, aga saalis teda eriti ei seeditud kuna oli Randyle ja teistele treeneritele midagi valetanud enda saavutuste kohta (mis hiljem välja tuli). See selleks. Trenn läks väga sujuvalt ning heitetehnikad sujusid. Seal suutsin silma jääda ka teisele maadlustreenerile Dave Mairile kes mulle hilisemates trennides erilist tähelepanu pööras.

Trenni lõppedes sparrisin subw’s tunnikese. Eelmisest päevast võtsin õppust ning giljotiinide ja jalalukkudega end väga enam ahistada ei lasknud. Lisaks suutsin ka juba mõne eelmisel päeval kättesaamatuks jäänud tüübi guardi passida mitmeid kordi (abiks olid ka muidugi kohalike vihjed vastaste nõrkuset kohta). 1 sparr kestis ca 30 min
utit tüübiga, kes nägi välja täpselt nagu Hughes’i minikoopia (tuli välja, et ta oli üle 10 aasta juba subw trenni teinud) – jorxist kõvasti lühem, 79kg. Raske oli – kui mina olin põlvili, siis hüppas tema püsti ning olles täpselt mu pea kõrgusel rebis giljotiini oma loomajõuga. Vastu oli talle midagi raske teha (alistusi) kuna kõik jäsemed olid väga lühikesed. Tema oli 1 nendest kes mind I päeval subis mitmeid kordi. Samas kui tema mängu selgeks said, siis polnud ka guardi enam väga raske passida. Ise ta top'i eriti mängida ei osanud.


N (12.6).

Hommikul võtsin osa Pro treeningust kuhu mind pärast kolmapäevast maadlust kutsuti (kõik Pro treeningud ongi ainult kutsetega). Tegime kr-r ja vabamaadlust. Partneriks oli Shawn "big guys don't have to know technique" Geris ning enamus aega juhendas mind kõrvalt lisaks Nickile ka Dave. Kui partneriks on treener, trenni andev instruktor käib ja korrigeerib asju + kõrval on veel 1 treener kes sulle palju tähelepanu pöörab, siis hakkavad asjad väga hõlpsasti sujuma. Paariline oli muidugi bitchin suur tüüp.


Lõpupoole sain maadlussparrida kogu trennirahvaga, selahulgas ka Mark Bocekiga ning veel mitmete vabamaadlejate ja mma-tüüpidega. Markiga oli lahing, mis lõppes viigis – sain ta 2 korda peaaegu maha ning tema mind 1 korra peaaegu. Nood kes olid lihtsalt vabamaadlejda, nendega oli olukord lihtsam – neid ma ise suutsin maha viia miski 1 korra samal ajal kui neilt tuli 3-4 korda vastu. Lisaks oskasid nad oma mahaviimisi liikumise ja survega kaelale ja ülakehale väga hästi ette valmistada. Kurnav.


Danzig vs Bocek

Pühapäev, 17. august 2008

XtremeCouture (8.-17. juuni) - I osa

PS: ma tõesti ei saa aru miks selle posti fondid nii metsa on jooksnud. tegelt on see seepärast, et ma kirjutasin teksti wordis valmis, aga kopeerimuisel on mingit jama kaasa tulnud vist.


P (8.6).

Väga palju reisimist. Lennukiga. Tüdimuseni palju arvestades seda, et mulle kohe üldse ei istu see lendamise variant. Saabusime elukohta Torontos, milleks oli ühiselamu/ hostel nimega Tartu Kolledž.


Meie st mina ja võimlemisklubi Janika eliitrühm, kes

läks sinna rühmvõimlemise maailmameistrivõistlustele.

Tuba oli pisike, kuid hubane (ühes suunas sai voodi ja kapi vahel peaaegu terve sammu astuda, uksest aknani viskas kõva 4 sammuga). Ukselukud käisid koodiga, kogu maja oli kaameraid täis, dušširuumides olid vannid ning internetti saamiseks piisas kaabli seina lükkamisest misiganes toas. Samas sain teada, et minu telefon teisel pool lompi ei tööta seega omavaheline asjade koordineerimine omandas uue dimensiooni – asjad lepiti eelnevalt kokku ning jäeti kirju. Beat that!


Kõrghoone kiriku kõrval on Tartu College.



E (9.6).

Kell 8 läks uni ära – öö oli väga kuum ning päev veelgi kuumem. Uni läinud otsustasin teha linnavahel tunnise aeroobse treeningu – tutvuda ümbruskonnaga ning saada end kiiresti kohalikku (aja)rütmi. Mingit traditsioonilist „ott-eksis-jälle-ära” lugu siit seekord ei tule, sest ma ei eksinud ära. Uskumatu, aga tõsi.


Kuna keskendun selles postituses peamiselt (väikeste eranditega) oma treeningutele, siis jätan osa „külastasin seda ja seda söögikohta ja siis astusin läbi sellest ja tollest poest” ära.


Ennelõunal otsustasin treeningsaali asukoha täpselt välja uurida, et õhtul probleeme ei tuleks (seda nimetatakse elukogemuseks). Teekond oli lihtne – 20 min metrooga + 5-10 min liinibussiga – teenus oli +/-200 m uksest-ukseni. Mugav. Nagu arvata oli – olenemata sellest, et olin ette teatanud oma saabumisest, oli ikkagi tükk tegu selgitamaks, kes ma olen ja kust ma tulen (millega oli tegu ka kogu ülejäänud aja, välja arvatud kui teiseks osapooleks serblane, leedukas, ukrainlane, lätlane, norrakas, venelane ja veel mõned sellised, kes ampsasid suhteliselt kiiresti läbi mida sõna Estonia tähendab).


Pildil Misha Cirkunov. Kõik vajaliku info gym'i kohta

leiate siit (pildid, instruktorid, trenniajad, ..)

Misha Cirkunov vs Renato "Babalu" Sobral.

Inimesed olid lahekd ja abivalmis – kohevarsti ositi üles ka üks salalätlane Misha Cirkunov, kes mulle elu-olu ning saali tutvustas. Lätlase otsisid nad välja kohe pärast seda kui said teada, et olen Eestist – tundub ju loogiline, et sellisel juhul tuleks üles otsida kohe üks lätlane. See selleks – tüüp oli igati OK ning hiljem andis mulle ka 2 eratundi.


Õhtul läksin trenni. Tunnikese võtsin osa algajate subw klassist, mis oli täielik depressioon. Mitte, et õpetus oleks sitt olnud, aga inimesed olid väga saamatud. Eriti siis kui sa ei tea, et see on algajate klass. Õpetamismetoodika oli ka selline nagu oli – näidati ette tehnika, kõik proovisid surnult (mõni üksik kas kogemata või kogemuse põhjal tegi ka natuke isolatsiooni) ja siis hakati sparrima. trennis tehti sidemountist algajate mounti minekut (kos'iga) - algajate mountiks nimetavad nad toda madalat mountis olemist kus mõlemad jalad on konksudena sees ning arvestatav crossface näos. Nagu ütlesin – tunnikese pidasin seal vastu, siis saadeti mind sealt ära sparrima.


Kui olin persetäie tüüpe ära subinud võeti mul sõna otseses mõttes käest kinni ja viidi uuesti Misha juurde ja öeldi „hey, I think you should roll with this guy”. Nagu võluväel – täpselt sama palju kui olin teinud persetäie sube teistele tegi Misha nüüd need kõik mulle tagasi. Misha on 100kg kaaluv bjj brownbelt ja kogemustega judokas (googleda). Siiski õnnestus mul oma peatumatu stiiliga inimestele silma jääda st olenemata sellest, et sain sube ei kadunud ära töötahe. Edasi läksid asjad libedamalt. Ajasime muidugi Mishaga maast ja ilmast ja trennist juttu ning leppisime kokku ka I eratunni teisipäeva hommikuks (1h = 80$), mis oli ette planeeritud mitmetunnisena (raha läks sõbramehe mõttes ainult I tunnilt). Selleks õhtuks pillid kotti ja kojuminek.


Nii palju veel, et õhkkond on saalis väga vaba – kes tahab teeb trenni, kes ei istub niisama saalinurgas või teeb midagi kolmandat. MMA’s võistlemise suhtes on neil selline tough hoiak, et enne keegi väga ei võistle kui ta ikka väga ei tunne, et on valmis – iga mees naljalt puuri ei roni ning nähes oma silmaga mis puuris toimub on neil respect nende suhtes kes võistlevad.



T (10.6).

Teisipäeva hommikul läheb Ott suure ootusega eratundi. Teemaks küsisin clinchi. Trenn nägi välja järgnev:


soojenduseks 20 minutit jalgratast – max raksusastmega sadulale istumata. Peaks ütlema, et warmup is a bitch. Samas on väga huvitav kui palju saab sellise sodiksväntamise ajal rääkida elust, maailmast ja muust plämast. Ja muidugi ka seda, et Maria (kes oli minuga kaasa kui esmaspäeva päeval käisin saali asukohta kindlaks määramas) ei ole mitte minu õde vaid tüdruksõber.


100 lõuatõmmet. Misha tegi ühe, mina tehin ühe, Misha tegi 2, mina 2, tema 3, mina 3 – selliselt kuni 10ni ja siis tagasi 1ni. Rippumiskoht võimaldas võtta 4-5 erinevat haaret, mis oli väga hea. Kuna mul polnud kindaid, siis tõmbasin peopesades kokku 4st kohast naha vereni maha, mis oli halb. Lõuatõmbeid tegime nõksuga, et hoida sees maadlusliigutust nii trügimisel kui heitmisel ning tugevdada/soojendada/treenida ligamente. Kommentaariks: lõuatõmmete ajal väga asjadest rääkida ei jõua.


1h 15min trügimist, mahaviimisi ja kontrollimist puuriseinas. Kui paariline on 100kg ja brownbelt, siis kipub treening väga kurnavaks.


Kuna saali alles ehitatakse, siis duššid veel ei töödanud – väljavalitud pesid end saalihoone kõrval voolikust külma veega (mis oli möödasõitvate inimeste jaoks paras sensatsioon). Kes väljavalituks ei osutunud vahetasid higistena riided ning jalutasid koju. Ning tundusid sellest mitte hoolivat.


Õhtuses trennis tegin minimaslelt tehnikat ning roppu kanti subw sparri. Enamus vataseid kes mulle ette söödeti suutsin alistada, paariga jäin viiki ning paar tükki alistasid mind. Peamiseks vahendiks olid neil jalalukud ja giljotiin – muud kraami ma eriti ligi ei lasknud endale. Õhtune trenn venis 2h peale ning koju jõudes oli väss peal.


Õhtul oli treeneriks oli Sam Zakula.

Teisipäev, 12. august 2008

Martin Aedma intervjuu Fighter Magazin'is

Juulis tehti minuga Helsingis lugu "Fighter Magazin"i tarbeks ning eile jõudis ka värske väljaanne minu postkasti.
Tekst on soome keelne ja vähemalt hetkel ma seda tõlkida ei viitsi.

PS! paar asja on segi aetud, aga muidu nagu pole hullu midagi.

Jutt keskendub lühidalt minu bjj alustamisele ja üldse bjj tekkele eestis, miks ma lõpetasin MMA, mida ma ülikoolis õpin ja mis asi on aliveness.

(vajutage piltidele , et suuremaks läheks ja lugeda näeks)





Kolmapäev, 6. august 2008

Ott rebis ja tõukas

Ott rebis ja tõukas täna elus I korda (enne seda oli üleeelmisel nädalal kerge tehnikatreening olematute raskustega).

Rebimine: 60 kg päris hea tehnikaga. Rohkem ei pannud peale kuna tundsin, et edasi hakkaks tehnika lagunema. Rebisin splitiga (st hüppasin ühe jala ette ja teise taha kangi üles rebimise hetkel).

Tõukamine: 65 kg normaalse tehnikaga. Rohkem ei pannud peale kuna tundsin, et edasi laguneks tehnika koost. Rinnale võttes tegin kerge küki ning kätele tõugates jällegi split. Varem olen ilma tehnika (see ei tähenda, et ma olen nii kõva mees, et tehnikat pole vaja vaid et poollolli peaga lihtsalt võtsin kangi ja tegin kuidas oskasin ning ei lasknud räbalal tehnikal end segada - õnneks proovisin sedasi vaid paar korda ja enda lõhkumiseni ei jõudnud), küki ja muude imeviguriteta võtnud rinnale 80kg ning surunud tõukega ka 80kg.

Tunne on hea - edaspidi kui raskused natuke suuremaks lähevad, siis panen kahe päeva peale - ühel päeval rebimine, teisel tõukamine + juurdeviivad harjutused.

Selline trenn iseenesest on mõnus lühike. Soojenduse ajal on rohkem tööd kuid hiljem 1-2 pingutust ning 2-3 minutit puhkust (mis kokku võrduv ca 30 sek tööd + 2-3 min pausi) :) Unistustetreening erialaste treeningute kõrvale (kus on 3 min tööd ja 1 min pausi) :)

Sellise treeninguga tundub reaalne, et olles vahepeal natukene tehnikat arendanud kulub marjaks ka kunagise jõuhiilguse taastamine.

Laupäev, 2. august 2008

Oti väike treeningupdate

Olles oma puhkusenädala lõpus olen suuteline jälle lühikese sissekande tegema.

27.juuli - 1.august olen üritanud I raskest treeningtsüklist puhata. Ausalt - puhkamine ei ole mul kunagi väga hästi välja tulnud, aga teen edusamme. Pisaevalt närib sees tunne, et peaksin olema kusagil mujal - matil, ringis, laululava treppidel, toomemäe aeglasel surmal, rippuma cable-gripiga kangi küljes, tõmbama linte, ahistama jorgenit, jne - aga olen suutnud saavutada olukorra kus ma mõned hetked isegi treeningute peale ei mõtle. Seda aega olen sisustanud järgnevalt:
  • olen omandanud teatava vilumuse kaardimängus Bismarck (ja seda reaalsete elus mängukaaslastega)
  • võtnud leili
  • röökinud massaažilaual ning üritanud haarata esimest käepärast asja millega Rene Oruman'i karistada
  • teinud väga palju tööd
  • ülesöönud, alasöönud, valesöönud
  • veetnud palju aegade oma mittetrennisõprade hulgas (jah, mul on selliseid ka, kuid ausalt öeldes on nad minu varasemal eluperioodil siiski ühel või teisel moel treeningutega seotud) ning lihtsalt rääkinud
  • lugenud läbi palju erinevaid ajalehti ning jõudnud järeldusele, et sittagi pole muutunud
  • peaaegu läbi lugenud raamatu "From the Ground Up!!!" (Daniel John) ning alustanud raamatutega "Starting Strength" (Mark Rippetoe with Lon Kilgore) ja "Bullerby Lapsed" (Astrid Lindgren)
  • kiikunud - üle võlli ja alt võlli
  • nautinud rannamõnusid ja ujunud
  • pannud vaasi (shakerisse) mulle kingitud lilled
  • kastnud lilli ning pannud vette juurduma uue lille, mille varsti saab potti ümber istutada
  • teinud väga palju head ja halba nalja, naernud pisarateni
  • kuulanud head ja halba muusikat
  • istunud ja mõelnud kuidas halligi pole teha ning tüdimuseni igav on
  • mõelnud järgneva tsükli treeningutest ning võistlusteks (sh Finnish Open) valmistumisest üldisemalt
  • söönud sushit ja makit (ei tea kas oli väga originaali sarnane (või oli kohandatud eurooplastele), kuid maitses vägaväga hästi)
  • parandanud inimeste õigekirja
  • suhteliselt sisukalt osalenud (3,5 inimese vahelises) vaidlus-arutelus "õigekiri - kellele ja milleks" (kuni ajakirja Maatriks ühe nälginud omaniku Andrus Laansalu vihastumiseni (kes arvab, et õigekiri on intuitiivne ning tunnetuslik, kuid lõpuks mõistes, et sel ajal kui meie vaidlesime õigekirjaoskuse vajalikkuse üle rääkis tema õigekirja õpetamise metodoloogiast)
  • tundund kui raske on puhata, kui sul
  • ei ole kindlat kogenud treenerit, kes ütleks "Ott, sa teed õiget asja, mis siis, et tunne on imelik - puhkama peab ning rohkem kui sa oled seda seni harjunud tegema"
  • lülitanud välja väga väga vali muusikalembeliste naabrite elektrikorgid
  • käinud jalutamas
  • andnud ühe poksitrenni
  • külastanud öösiti gurmaanidele kulinaariaimesid pakkuvat innovaatilise lahendusega söögikohta McDrive
  • ladunud sünnipäevaks kingitud wc-paberi wc ühte nurka
  • jäänud 2 minutit hiljaks (mis sai saatuslikuks) AHHAA 4D kino seansile - piletid olid muidugi varem valmis ostetud
  • nautinud wifi ja mobiilse interneti mõnusid
  • Kindlasti oli veel asju.

Enne puhkenädalat oli mul 5 nädalat päris suure koormusega treeningut (23.juuni kuni 26.juuli). Rutiin nägi välja järgnev:

E - hommikul algusega kell 10:30 - 15 min aeroobset soojendusjooksu, ca 20 min ringtreeningut "metabolic arms", 15 minutit aeroobset jahutusjooksu
E - õhtul algusega kell 19:00 - 1,5 tundi rahulikku gi-jitsi + trenni lõpus 2-4 käredamat sparriringi (mõnikord ise treeningut samal ajal andnud)

T - õhtul algusega kell 18:00 - 11-13 raundi (järjest: 3 min töö, 1 min puhkus) poksi
T - õhtul algusega kell 19:00 - andnud 1,5 tundi poksitreeningut (ise tegin kaasa väga rahulikult)

K - hommikul algusega kel 10:30 - 15 min soojendusjooksu, ca 15 min mäkketõuse, 15 min jahutusjooksu
K - õhtu algusega kell 18:00 - 11-13 raundi (järjest: 3 min töö, 1 min puhkus) vabamaadlust
K - õhtul algusega kell 19 - mõnikord andnud conditioning raske raua treeningut

N - õhtul algusega kell 18:00 - 11-13 raundi (järjest: 3 min töö, 1 min puhkus) poksi
N - õhtul algusega kell 19:00 - 1,5 tundi rahulikku subw'd + trenni lõpus 2-4 käredamat sparriringi + 3-5 raundi (järjest: 3 min töö, 1 min puhkus) kreeka-rooma maadlust (mõnikord ise treeningut samal ajal andnud)

R - õhtul algusega kell 18:00 - andnud 1 tund eratreeningut
R - õhtul algusega kell 19:00 - 11-13 raundi (järjest: 3 min tööd, 1 min puhkus) poks mahaviimistega

L - hommikul algusega kell 12:00 - 15 min soojendusjooksu, ca 20 min mäkketõuse, 15 min jahutusjooksu

P - puhkus

Treeningute intensiivsus vastavalt enesetundele ning ligikaudsele plaanile, aga ei olnud ühtegi nö tühja treeningut, kus lihtsalt läksin kohale ja "tegin midagi" - treeningu raskuse määras vastupanu.

Järgnev tsükkel algab täna kerge äratava mäkketõusutreeninguga, pühapeäva puhkan ning sealt edasi läheb umbes samas rütmis, ainult E, K ja L hommikused treeningud muutuvad - 1 neist saab olema mäkketõus/ringtreening/intervalltreening ning teised 2 jõud/plahvatus peamiselt tõukamiste ning rebimiste kujul.

Lisaks töötan täiskohaga, kuid eile andsin lahkumisavalduse kuna alates septembrikuust katsun oma elus natuke muutusi tekitada.

PS: Otsustasime Martiniga, et kunagi laseme endast koos koos pilti teha - kui tema on võitnud blackbelt maailmameistritiitli bjj's ning mina olen saanud mma's arvestatvas suurorganisatsioonis maailmameistri tiitlivöö. jääme ootama pilti.


PPS: Olin juba unustanud kui toredad on intervalltreeningut ja mäkketõuse esmaskordeslet tegevate inimeste kommanteerid. Need on pea sama entusiastlikud kui nende näod enne esimest treeningut, kuid hoopis teistmoodi. Olete näinud tänaval kuidas üks jommis eestlane teisest ülbust või nalja välja peksab "noh.. panin sulle vastu lõugu nüüd [laks].. on ikka veel naljakas või.. [laks].. aga nüüd.. tahad veel ülbitseda või.. [lakslaks].. ei ole enam nii naljakas jah.. [laks.laks].. ei tee enam nalja jah..". Umbes sama asi on internvalltreeningute ja mäkketõusudega - uus inimene teeb alati nalja selle üle kui raske see pidi ikka olema ja kui naljakas see tegelikult on, et ta kohe hakkab oksendamiseni treenima, ise asja tõelist olemust tabamata. Mäkketõus oleks siis nagu too teine jommis eestlane, kes koheselt asub karistustööd tegema. Võtame näiteks vend Jürisalu, kes (tsiteerides teda ennast enne treeningut) võtab osa kohe mäkketõusust, kus pidi isegi olema võimalik treenida kuni anton välja tuleb (hiljem sain teada, et anton on tänapeäva noorte keles seesama mees, kes roobert). Olenemata vend Jürisalu kurvast näost ja surmalähedasest kogemusest oli ainukeseks antoniks selle treeningu lõpuks siiski Harry-Anton Talvik (kes läbis oma tõusud tiba kordi kiiremini kui vend Jürisalu - irooniline, eksju).

PPPS: Vend Jürisalu - iga mees kes otsustab selle teekonna ette võtta on kiitust ja au väärt. Eelnev tekst ei ole mõeldud solvanguna.

PPPPS: Hiljuti tuli ka 1 kommentaar inimeselt, kes tegi I kroda Tabata intervalli järgi kükke-kätekõverdusi-kõhulihaseid - "15 sekundit on väga suhteline mõiste" (15 sekundit oli tema intervalli pikkuseks).

PPPPPS: Au ja kiitus ka sellele pühapäevasportlasele kes otsustas end Tabata intervallidega piitsutada (kuna soovis nautida erilist trennijärgset rahuldustunnet).


My häppipleiss.