esmaspäev, 27. august 2007

(Vigastusega) treenimisest...

Kunagi kauges minevikus kirjutas vigastustest ka Ott.

Sellest hoolimata tahan ma siin praegu ennast välja elada/oma panuse anda. Kõik, kes on tegelenud mingil hetkel spordiga, eriti need, kes on tegelenud mingisuguste ekstreemsemate alade, sportmängude või koguni kontaktsete sportmängudega teavad, et tõeline hind, mida tuleb maksta selle funi eest ei ole mitte treeningtasud või varustus vms (sest kui see asi sulle meeldib, siis raha justkui lahkuks sinu rahakotist iseenesest ja sa mõistad mille eest maksad). Tõeline vastik ja valus (pun intended) hind on vigastused.

Jah, need on olemas. Ja kuna me elame tõenäosuslikus maailmas, siis kui tegeleda alaga, kus on võimalik vigastada saada, siis piisavalt pika treenimise korral mõni vigastus ka juhtub. Loomulikult on see tõenäosus väiksem metsajooksu või lauatennist harrastades, kus kas ootamatuseid on vähe, kiirused on väikesed või kontakt on minimaalne.

Parafraseerides Palahniuki - "On a large enough time line, the not-being-injured rate for everyone drops to zero."

Ja täiskontaktsetel aladel nagu kahevõitlusalad või jalg- ja korvpall ning rääkimata ekstreemspordialadest tiksub kell üsna kiiresti. Kahjuks ei ole võimalik neid harrastada ilma ennast sellistesse olukordadesse panemata.

Mida me siis teha saame?

Esiteks me saame viia miinimumini kõik need ohutegurid, mis sõltuvad meist endist. Kasutada vajalikku kaitsevarustust, järgida üldisi ohutuseeskirju, mis antud treeninguga kaasnevad, olla teadlikud enda seisundist (väsimuse tase, võimekuse tase) ning vajadusel sellest anda teada treenerile, treeningpartneritele ning seeläbi valida treeningu iseloomu ja intensiivsust.

Kui seda teha, siis rahulike individuaalalade (näiteks sh. erinevate üldkehalist ettevalmistust pakkuvate treeningute) ohtlikkus on võimalik viia nulli lähedale.

Aga nendel kiiremini tiksuva kellaga aladel paraku mitte. Ei ole võimalik õppida võitlema ilma seda päriselt tegemata ja olgugi, et treeningul teeb treener kõik endast võimaliku selleks, et taga ohutu keskkond, siis tõenäosus õnnetuseks alati jääb. Kui vaadata konkreetselt kahevõitlusalade (sh MMA treeninguid) siis vastupidiselt üldisele arvamusele ei juhtu vigastused neid "koledaid" tehnikaid nagu mingeid lööke või lukke või asju sooritades, sest nende puhul arvestatakse sellega, et tehnikad on ohtlikud, osatakse end kaitsta ning teatakse enda võimete piiri. Enamik selliseid vigastusi, mis pikemaks ajaks kollitama jäävad juhtuvad tehes asju, mis ei peaks olema iseenesest vigastavad, ent kiirused ja liigutused on suured või järsud ning siis lihtsalt "juhtub" midagi. Midagi jääb kuskile kinni, midagi kukub kuskile peale jne jne jne. Jällegi -riskide vähendamiseks tuleb järgida nõuandeid, mis on kirjas ülevalpool.

Kui vigastus on juba käes, mis siis teha?

Esiteks ärge sattuge paanikasse, andke treenerile teada, tema organiseerib veel kedagi appi kui vaja on ning vajaliku varustuse (esmaabivahendid ja külmasprei/või külmakotid (!) peaks olema alati käepärast). Siis tehakse kindlaks kui tõsine asi on jadajada... see on rohkem siuke esmaabi teema, millesse ma praegu ei lasku. Aga pärast...

1) PRICE e. Protect-Rest-Ice-Compression-Elevation VÄHEMALT 48 h jooksul peale traumat.
2) Kui tunned isu trenni minna, mõtle HOOLEGA, kas sa oled selleks valmis. Loomulikult on mõttetu teha LIIGA pikk paus. Trennis käimine on ju mõnus:) Aga mõtle, kas ja kuidas on sul võimalik kas tehes trennist kaasa vaid teatud osa või tehes mingeid spetsiifilisi osi treeningust VÕI kaitsevarustuse abil ISOLEERIDA vigastatud kehaosa. Näiteks mina olen nädal aega maadelnud üks poksikinnas käes, sest mul on pöial haige. Nüüd lähen üle rohkele teibile (s.t. pöial ise kini teibitud ja lisaks veel ülejäänud käe külge teibitud). Kui mul põlv haige oli, siis alustasin sellega, et drillisin maas vaid teatud positsioone jne. Ning ÄRA LASE ennast sellest eksitada. Kõige hullem on see, et trenni lõpus mõtled et "ah, mis see üks sparr ikka teeb" ja siis vigastad UUESTI sama kohta, ning oled jälle paranemisega nullis tagasi. See on ka põhjus, miks ma selle posti kirjutasin. Lisaks sõrmele põrkasin samaaegset mahaviimist tehes tavalist vabamaadlust tehes oma partneriga peadpidi kokku. Sädemed ja värki. Sain suure muhu, natuke peavalusid ja sinise silma. Nädal hiljem oli muhk juba päris palju väiksem ja mõtlesin, et "ah, mis see üks raund korralikku poksi ikka teeb". Ja sain ühe sirge (üldse mitte tugeva) löögi täpselt sinna samasse kohta. Nüüd on muhk sama suur kui nädal tagasi, jälle nägu valutab natuke ja tõenäoliselt läheb ka silm taas siniseks. Ja mis kõige hullem - poksisparriga peab jälle ootama vähemalt poolteist nädalat.

Lisaks veel illustreeriv-hoiatav materjal, mis pärineb PÜHAPÄEVAST 14. jaanuarist. Ehk siis nädal enne BoB'i. Viimane tõsine trenn. Mis sai tehtud on see, et enda treenimiseks nõudsin veel raskeid raunde, samas kui Oti (ja Eriku) jaoks oli raske ettevalmistus juba tehtud ning nende trennile oleks pidanud joone alla tõmbama. Ott oli pisut väsinud ning... nojah... küll te näete:)



Väikese tuulepäisuse tõttu sai tookord küsimärgi alla pandud see, kas Ott üldse saab võistelda ning kui saab, siis kui palju ta end vigastuse tõttu tagasi hoidma peab.

Treenige targalt.

4 kommentaari:

Tuuker ütles ...

minu kõige tõsisem trenniga seotud vigastus juhtus kristiine spordimaja trepist alla kukkudes :)

Põim ütles ...

njah, minu puhul on see jutt küll nüüd veidi hiljaks jäänud aga eks ma katsu edaspidi targem olla:)

Anonüümne ütles ...

...minu kõige tõsisem trenniga seotud vigastus juhtus kristiine spordimaja trepist alla kukkudes :)...

millal see juhtus?

Tuuker ütles ...

juhtus ammu, üle aasta tagasi.
trepp oli libe.
sõbrad pärast imestasid, kuidas ma ometi saan sellises trennis käia, kust sellised sinikad tulevad:)