paar päeva tagasi saabus saksamaalt üks meie kursavend - juku (nimi muudetud). tema tegi ka kunagi jtsi. aga ta on jubedasti muutunud vahepeal kui ta seal kaugel välismaal koolis on. nimelt püüdsime talle õuntisga selgeks teha, et mõnikord ON naljakas kui inimene kusagilt veritseb või on katki. juku ikka vatu - ei.. ei.. never ever see pole naljakas.. see ei ole normaalne ja veel vähem naljakas kui sul näiteks kõrv veritseb. ma ei saa aru. mingid jaburad "absoluudid" - veritsemine pole kunagi naljakas. kurat. uskuge mind. veritsemine on mõnikord naljakas. väga naljakas. ka murtud luu võib olla naljakas. ei ole sellist asja, et never ever taolised asjad pole naljakad. mõnikord ikka on. väga on. näiteks kui õunts tahab mind lõukikkida. mina arva, et ta lõukikib mind jalga, aga siis hops - väike pete ja lõukikk tabab täiesti kaitsetut pead. ning minul kõrv verine. no on ju naljakas.. saate aru.. mina arvasin et ta lööb alla, aga tegelt lõi hoopis üles. ärge tulge mulle rääkima - et absolutely never ever. või siis näiteks kui mina tahan jorgenit slämmida, aga tema jitsib mu üle ja teeb mulle käeluku - aga kuna ma ikka hooga rebin ta maast üles, siis küünarnukk läheb pahumpidi. no mis võiks veel naljakam olla. saate aru. mina mõtlesin, et olen kõva mees ja tõstan pisikese jorxi õhku ja löön vastu maad - tema aga murrab minu kaasabil minu käe - on ju naljakas. ma ise aitasin murda oma kätt. irooniline. aga naljakas. või siis kui teeme jooksutrenni. intervalltreening. kiired spurdid. karmvärk. jooksen kurvest välja kui jorx hüppab kurve tagant mulle ette ning üritab teha "supraaaais". aga ta ei arvesta, et F=m*a ning no ei minu "m" ega "a" kannata jorxi omadega mingit võrdlust. ja siis selle asemel et mina kukun, põrkub tema hoopis tagasi ja kukub jooksuraja kõrval olevatelt tribüünidelt alla ning murrab jalaluu. hell lot of fun. kurat kui nalja võib saada tänu m'ile ja a'le. füüsika ruulib. järeldus. ei ole olemas "absoluute" - a la haiget tegemine pole naljakas. mõnikord on veritsev kõrv ikka väga naljakas. ja kui sinu treeningkaaslasel midagi ebaõnnestub ja tekib trauma - see on ka kuradima naljakas. ainus asi mis neverever pole naljakas on see kui ma tahan jõusaalis rinnalt suruda ja kõik pingid on kinni. see ei ole naljakas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
kuna ma tean, et teile meeldib avalik tähelepanu siis püüan kommenteerida täiesti valimatult.
kuulge, mul on jackass vaatamata - kas ma võin tulla teie treeninguid jälgima kui luban naerda iga luumurru ja verejoa tekkimisel?
kuulge, aga teie (blogi) kõige suurem saavutus (siiani) on (minu silmis), et õuntsi ja oti teema vanast foorumist on leidnud endale uue kuju ja toonane vingamees Jorks on sellesinatse uue kuju üks agaramaid disainereid.
ja jõudu, kollid. hoian teile varbaid krõnksus.
Kusjuures, pärast viimast Oti kommentaari blogis (et kui kõik pingid on kinni) on ka see nüüd naljakas. Et nii kui ütled, et on miski, mis pole naljakas, siis tänu sellele on just see nüüd ka naljakas. Paradoksaaliroonia viirus. Eestlaste armas ärapanemise kultuurikiiks.
Aga tegelikult tahtsin seda öelda, et see on küll lahe nähtus, kus inimesele teeb miski nalja (saab ise mingi hea killuga maha või lihtsalt situatsioonikoomika), nii et teda ei häiri see, et ta võibolla tõesti arvestatava trauma sai. Ta oigab küll valus, kuid on selge, et rõõm selle naljaka asja üle on sel hetkel ikkagi võimsam kui tõsine valu. Niipalju siis rubriigist "Inimene, oled imeline" :P
Postita kommentaar