Xtremecouture (8.-17. juuni) - III osa

R (13.6).
Hommikul oli jälle eratreening Mishaga. Kõik samamoodi nagu eelmisel korral, kuid pärast lõuatõmbeid tegime lisaks raskustega väljaastesamme oma 200-250 meetrit. Sel korral tõi ta kaasa ka täpselt minu kaalus mehe kellega sain asju drillida. Super oli – kui korraks tähelepanu ära vasjus, siis lendasin, aga kui olin mõttega asja juures, siis lenntuasin teda. Paarilisel oli mingi egoteema – oli näha kuidas ta paar lennukit ikka kõvasti alla neelas. Lisaks rusus teda sessiooni lõpus Misha poolt korraldatud omavahelise mahaviimisvõistlus, mille võitsin 3-1. Aga no tüüp oli aumees – pärast trenni lõppu surus kätt ja kõik oli tip-top. Kui ma vahepeal taastusin ja hoo sisse sain, siis tegin asju Mishaga, kes mu ära väsitades teisele tüübile tagasi andis, kus siis jõu lõppedes ainult tehnikavare alles oli. Trenni lõpus küsisin Misha arvamust selle kohta, kuhu mul maailmas hetkeseisuga võimalik jõuda on. Vastus oli meeldiv.

Õhtul tegin tunnikese subw’d ja tunnikese poksi. Poksiinstruktor alguses küll mõnitas mind natuke kuna.. ma ei teagi täpselt miks.. ma vist küsisin trenni alguses midagi rumalat tema arvates (a la ma tahtsin teada mis kinnastega trenni teeme ja ta vist sai aru, et ma küsin kas poksis kindaid ka kasutatakse – lõpuks ta arvas, et ma olen paras jahupea ning natuke valesse kohta sattunud). Hiljem rahvaga drillides tundus ta maha rahunevat ning pärast oli päris sõbralik ja kutsus mind järgmisesse väiksema seltskonna trenni laupäeval (kuhu ma enam minna kahjuks ei saanud).

Löögitrennidest rääkides – kuna gym alles avati, siis oli see I poksitreening. Horodecki ning teistest thai-kick treeningutest hoidsin eemale, sest need olid surmigavalt surnud treeninguid. Kuna kõik oli alles alguses, siis sparri tegid ka ainult vähesed väljavalitud.


L (14.6).
Hommikul 2 tundi subw’d. Hea treening ning väga palju erinevaid vastaseid. Päeva nael oli see, kui sparrisin minust lühema kuid minuraskuse mehega, kes oli 11 aastat vabamaadlust teinud ning paar kuud subw’d selleks hetkeks. No ei leidnud ta oma rütmi üles ning kui teda paar korda maha viisin, siis oli juba raske usukda tema juttu 11 aastat maadlemisest. See jäi ka minu viimseks treeningkuks.

L õhtu – T kulusid jällegi vaatamisväärsustele + wonderland (väga hull koht inimesele kes kardab kõrgust kuid samas debiilselt-hullumeelselt on nõus iga ettejuhtuva atraktsiooni peale jooksma), millest mul järmisel päval oli korralik adrenaliinipohmakas + väga pikk reis tagasi koos 7-tunnise ooteajaga ühes lennujaamas.

Peamiseks võõrustajaks ning inimeseks, kes aitas mind gym'i otsimisel ja leidmisel ning oli kohapeal väga abivalmis oli Robin Black, kellele ka siinkohal suured tänud.