PS: ma tõesti ei saa aru miks selle posti fondid nii metsa on jooksnud. tegelt on see seepärast, et ma kirjutasin teksti wordis valmis, aga kopeerimuisel on mingit jama kaasa tulnud vist.
P (8.6).
Väga palju reisimist. Lennukiga. Tüdimuseni palju arvestades seda, et mulle kohe üldse ei istu see lendamise variant. Saabusime elukohta Torontos, milleks oli ühiselamu/ hostel nimega Tartu Kolledž.
Meie st mina ja võimlemisklubi Janika eliitrühm, kes
läks sinna rühmvõimlemise maailmameistrivõistlustele.
Tuba oli pisike, kuid hubane (ühes suunas sai voodi ja kapi vahel peaaegu terve sammu astuda, uksest aknani viskas kõva 4 sammuga). Ukselukud käisid koodiga, kogu maja oli kaameraid täis, dušširuumides olid vannid ning internetti saamiseks piisas kaabli seina lükkamisest misiganes toas. Samas sain teada, et minu telefon teisel pool lompi ei tööta seega omavaheline asjade koordineerimine omandas uue dimensiooni – asjad lepiti eelnevalt kokku ning jäeti kirju. Beat that!
Kõrghoone kiriku kõrval on Tartu College.
E (9.6).
Kell 8 läks uni ära – öö oli väga kuum ning päev veelgi kuumem. Uni läinud otsustasin teha linnavahel tunnise aeroobse treeningu – tutvuda ümbruskonnaga ning saada end kiiresti kohalikku (aja)rütmi. Mingit traditsioonilist „ott-eksis-jälle-ära” lugu siit seekord ei tule, sest ma ei eksinud ära. Uskumatu, aga tõsi.
Kuna keskendun selles postituses peamiselt (väikeste eranditega) oma treeningutele, siis jätan osa „külastasin seda ja seda söögikohta ja siis astusin läbi sellest ja tollest poest” ära.
Ennelõunal otsustasin treeningsaali asukoha täpselt välja uurida, et õhtul probleeme ei tuleks (seda nimetatakse elukogemuseks). Teekond oli lihtne – 20 min metrooga + 5-10 min liinibussiga – teenus oli +/-200 m uksest-ukseni. Mugav. Nagu arvata oli – olenemata sellest, et olin ette teatanud oma saabumisest, oli ikkagi tükk tegu selgitamaks, kes ma olen ja kust ma tulen (millega oli tegu ka kogu ülejäänud aja, välja arvatud kui teiseks osapooleks serblane, leedukas, ukrainlane, lätlane, norrakas, venelane ja veel mõned sellised, kes ampsasid suhteliselt kiiresti läbi mida sõna Estonia tähendab).
Pildil Misha Cirkunov. Kõik vajaliku info gym'i kohta
leiate siit (pildid, instruktorid, trenniajad, ..)
Misha Cirkunov vs Renato "Babalu" Sobral.
Inimesed olid lahekd ja abivalmis – kohevarsti ositi üles ka üks salalätlane Misha Cirkunov, kes mulle elu-olu ning saali tutvustas. Lätlase otsisid nad välja kohe pärast seda kui said teada, et olen Eestist – tundub ju loogiline, et sellisel juhul tuleks üles otsida kohe üks lätlane. See selleks – tüüp oli igati OK ning hiljem andis mulle ka 2 eratundi.
Õhtul läksin trenni. Tunnikese võtsin osa algajate subw klassist, mis oli täielik depressioon. Mitte, et õpetus oleks sitt olnud, aga inimesed olid väga saamatud. Eriti siis kui sa ei tea, et see on algajate klass. Õpetamismetoodika oli ka selline nagu oli – näidati ette tehnika, kõik proovisid surnult (mõni üksik kas kogemata või kogemuse põhjal tegi ka natuke isolatsiooni) ja siis hakati sparrima. trennis tehti sidemountist algajate mounti minekut (kos'iga) - algajate mountiks nimetavad nad toda madalat mountis olemist kus mõlemad jalad on konksudena sees ning arvestatav crossface näos. Nagu ütlesin – tunnikese pidasin seal vastu, siis saadeti mind sealt ära sparrima.
Kui olin persetäie tüüpe ära subinud võeti mul sõna otseses mõttes käest kinni ja viidi uuesti Misha juurde ja öeldi „hey, I think you should roll with this guy”. Nagu võluväel – täpselt sama palju kui olin teinud persetäie sube teistele tegi Misha nüüd need kõik mulle tagasi. Misha on 100kg kaaluv bjj brownbelt ja kogemustega judokas (googleda). Siiski õnnestus mul oma peatumatu stiiliga inimestele silma jääda st olenemata sellest, et sain sube ei kadunud ära töötahe. Edasi läksid asjad libedamalt. Ajasime muidugi Mishaga maast ja ilmast ja trennist juttu ning leppisime kokku ka I eratunni teisipäeva hommikuks (1h = 80$), mis oli ette planeeritud mitmetunnisena (raha läks sõbramehe mõttes ainult I tunnilt). Selleks õhtuks pillid kotti ja kojuminek.
Nii palju veel, et õhkkond on saalis väga vaba – kes tahab teeb trenni, kes ei istub niisama saalinurgas või teeb midagi kolmandat. MMA’s võistlemise suhtes on neil selline tough hoiak, et enne keegi väga ei võistle kui ta ikka väga ei tunne, et on valmis – iga mees naljalt puuri ei roni ning nähes oma silmaga mis puuris toimub on neil respect nende suhtes kes võistlevad.
T (10.6).
Teisipäeva hommikul läheb Ott suure ootusega eratundi. Teemaks küsisin clinchi. Trenn nägi välja järgnev:
soojenduseks 20 minutit jalgratast – max raksusastmega sadulale istumata. Peaks ütlema, et warmup is a bitch. Samas on väga huvitav kui palju saab sellise sodiksväntamise ajal rääkida elust, maailmast ja muust plämast. Ja muidugi ka seda, et Maria (kes oli minuga kaasa kui esmaspäeva päeval käisin saali asukohta kindlaks määramas) ei ole mitte minu õde vaid tüdruksõber.
100 lõuatõmmet. Misha tegi ühe, mina tehin ühe, Misha tegi 2, mina 2, tema 3, mina 3 – selliselt kuni 10ni ja siis tagasi 1ni. Rippumiskoht võimaldas võtta 4-5 erinevat haaret, mis oli väga hea. Kuna mul polnud kindaid, siis tõmbasin peopesades kokku 4st kohast naha vereni maha, mis oli halb. Lõuatõmbeid tegime nõksuga, et hoida sees maadlusliigutust nii trügimisel kui heitmisel ning tugevdada/soojendada/treenida ligamente. Kommentaariks: lõuatõmmete ajal väga asjadest rääkida ei jõua.
1h 15min trügimist, mahaviimisi ja kontrollimist puuriseinas. Kui paariline on 100kg ja brownbelt, siis kipub treening väga kurnavaks.
Kuna saali alles ehitatakse, siis duššid veel ei töödanud – väljavalitud pesid end saalihoone kõrval voolikust külma veega (mis oli möödasõitvate inimeste jaoks paras sensatsioon). Kes väljavalituks ei osutunud vahetasid higistena riided ning jalutasid koju. Ning tundusid sellest mitte hoolivat.
Õhtuses trennis tegin minimaslelt tehnikat ning roppu kanti subw sparri. Enamus vataseid kes mulle ette söödeti suutsin alistada, paariga jäin viiki ning paar tükki alistasid mind. Peamiseks vahendiks olid neil jalalukud ja giljotiin – muud kraami ma eriti ligi ei lasknud endale. Õhtune trenn venis 2h peale ning koju jõudes oli väss peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar