sain teada kui oluline üks hüppeliiges võib olla ning mis liigutuste puhul see töötab. eks see nii kipub olema, et kui kõik on korras, siis ei saa alati aru milleks üht või teist vidinat kehas vaja on. aga kui saad vigastuse, siis tundub, et see pisike vidin ongi kogu elu alus - hea et süda tuksuda suutis, sest midagi muud küll kehas ilma hüppeliigese abita ei toimu. vähemalt mitte minu kehas.
vähemalt mitte minu kehas...
augusti keskpaigas sain juba sõudeergomeetriga intervalle tõmbama hakata (see oli minu jaoks I kord elus selle aparaadiga järjepidevalt töötada). 3 korda nädalas tegin järgmist kava (kõik numbrid on sekundites; T=töö, P=puhkus):
10 T - 10 P - 20 T - 20 P - 30 T - 20 P - 20 T - 10 P - 10 T - 60 P
selliselt 5 raundi. ergomeetri raskus oli vahemikus 5-7 ning töö ajal katsusin 500m aja hoida 1:30 ja 1:45 vahel. iga trenni alustasin 10 min rahuliku soojendusega ning lõpetasin 10 min rahuliku jahutusega.
mõnikord võib selliseid asju ka pärast intervalltreeningut juhtuda. kui toibud, siis on juba ... juba midagi muud kui sa arvasid.
kusagil "haige jala vahemikus" käisid soome mma'kad gb gymist meil külas üheks päevaks, aga ma ei mäleta enam millal. poks. igastahes tegime ühel laupäeval 2*1,5 tundi intensiivset trenni täiesti hapnikuvabas 3D treeningu saalis. päris kaltsuks tõmbas. somme oli igat sorti - nagu ka meie faitereid. jalg elas ka asja kuidagi üle ning elu oli ilus =) treeningpäev oli veel selle poolest ilus, et saime soomlastega sõbralikke suhteid arendada ning jõudsime järeldusele, et sellised mõlemapoolsed külaskäigud tulevad meile kõigile ainult kasuks. hea oli vahelduseks teistsuguse rahvaga sparrida. muidu siin kõik nii ühte nägu.
kuidas kõik on ühte nägu.
sedasi ma siis kesksisin ühel jalal ning tõmbasin ergomeetrit kuni ma 3ndal septembril nädalaks soome treenima läksin. aga sellest juba järgmises postis =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar