Ühesõnaga teate, et Tartus on selline koht nagu Suitsetajate Surm? Ülikooli peahoone taga pmst see kruusane TÜ personaliosakonna / Eesti esimese karskusseltsi hoone kõrval algav Toomemäest üles minev rada? Noh, ühesõnaga on. Ja sealt me siis jookseme üles. Korduvalt. Erinevate kiirustega sprindid, siis tassime üksteist seljas (ja pole üldse tore, et Ott on ja Õunts on raskemad kui mina) ja lõpuks siis raja kõrval pehme muru pealt jookseme käpuli (selline väljend on ikka olemas eks?) üles. Otse ja külg ees ja niiviisi. Ja see kõik järjest, palju kordi, kiiresti ja vihaselt (tm) ja väikeste puhkepausidega. Siinkohale tervitused neidudele, kes suvatsesid mulle naeratada kui Ott mind seljas vedas ja märkus vanatädikesele oma kahe lapselapsega (?), kes tegi jube vaimukaid kommentaare oma arust „Teil on liiga kerge! Võtke ikka minu poisid ka veel seljas tassimiseks! Mis te sinna poolde mäkke ainult jooksete, pange ikka lõpuni välja!“ Jne jne.
Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin oli see, et täna pärast kui see programm läbi oli ja Ott oli juba suundunud oma magistrisisseastumiskatse teisele osale (vahepeal käis jooksmas:P) ja mina venitasin seal karskusseltsi kõrval, mõeldes, et kui irooniline oleks oksendada selle „Siin asus Eesti esimene karskusselts“ sildi alla, siis mingil hetkel, kui olin jala suure vahtrapuu jämedalt tüvelt alla võtnud, siis vaatasin läbi vahtralehtede helehalli taevasse, kust hakkasid langema mõned rasked vihmapiisad. Pleierist tuli ka üks liigutav muusikapala ning just sellel hetkel kantud vaikselt mööduvast iiveldustundest ning vaikselt saabuvast trennijärgsest endorfiinilaksust tundsin ma hästi korraks, kuidas ma olen eriti joones enda keha, mõistuse, looduse ja üldse universumiga.
Ja ma poetasin spontaanselt paar pisarat.
Oeh. Ilmselt olen ka mina emo. (Siinkohal tervitused Kellile!)
Ühtlasi oli täna ka esimene kord, kui ma peale seda workouti (mille tegin küll pisut kergemalt, sest 2 nädalat tagasi venitasin väga korralikult reie kakspealihase ära) suutsin reaalselt koju JOOSTA, mitte lonkida.
Take care everyone! Blog on tagasi.
13 kommentaari:
mulle teeb selle moosi juures kõige rohkem rõõmu, et tõesti - kui sa jooksed või sõpra lohistad või kui sul on silm sinine siis on kõigil midagi öelda. miks? ilmselt sellepärast, et sinu teguviis on imelik, segadusseajav. miks peaks inimene niimoodi pingutama? hirmus!!
ja ükski neist vaimukatest ahvidest ei ütle mitte sõnagi rasvamagudele kes selsamal õnnistatud nõlval bigmäkki mäluvad ja plasttopsikust sularasva peale nõristavad. ilmselt seetõttu, et nende pingutus on tuttavlikum, kuigi pole vähem ekstreemne.
seesama mammi kahe lapselapsega ütles mulle kui ma mäest alla lidusin, et "kui sul midagi teha pole vaja siis võid neid kahte poissi ka üles tassida", mille peale ma vastasin, et "mul on tõesti meeletult igav hetkel".
kui see mammi teada saaks kuidas sa oma treeningvahendeid kohtled siis ta oleks vist tiba ehmunud. viimane räme mollipeks raudkangile oli millal?
12 juuli - kolmapäev. nukk pole siiani päris ära paranenud.
Teete sõrmenukkidele kung fu conditioningi? :)
Rõõm kuulda, et olete hoogu kogumas, kuigi McEtõusul töötab isegi emakese Maa jõud teie vastu.
"/---/ ja lõpuks siis raja kõrval pehme muru pealt jookseme käpuli üles. Otse ja külg ees ja niiviisi."
Lahe, true gorilla way!
"Siinkohale tervitused neidudele, kes suvatsesid mulle naeratada kui Ott mind seljas vedas /---/"
Kas teil ka mingid tunnusmärgid küljes on - kuidas ujedad fännihakatised saaksid esialgu anonüümseks jäädes teada, et kellega tegu ja kust teie kohta veel teada saaks? Ärge mõistke valesti, ma ei kahtle selles, et kogu Tartu juba teab, kes need pöörased seal möllavad. Aga suvel võib ka kaugetest kantidest Ülikooliga tutvuma sõita noori, uusi, iidoliteta fänniks-saada-tahtvaid neide. Või noorukeid.
"Teete sõrmenukkidele kung fu conditioningi? :)"
ei tee. juhtus nii, et pärast rinnalt surumist tõusin pingilt püsti ja lõin pea vastu kaldpingil olevat kangi, mille keegi oli sigalähedale paigutanud. (tähtveres on jõutreeningupind suht kitsas). selle peale tekkis mul äkkviha kangi ning kangil olevate raskuste vastu. ja ma vabastasin sinna ühe korraliku seeria. ühel rusikal läks nukk katki. aga tuju tõusis märgatavalt.
See on tegelikult Pikk/Aeglane Surm.
Natuke ülikoolivolkloori kah.
Seesinane kiviplokk umbes poolel mäel on ühe õela prohvessoriärra puhkepaik. Vanal oli tarvis üles toomkiriku raamatukokku minna, et mägi pikk, siis muretses ta sinna pingi, millel istudes hea hingeldada. Tudengipärdikud aga tõmmand vastiku teaduri pingi mitmel korral köitega puu otsa. Ärra vihastand ja lasknud installeerida kiviploki.
:D
Meie jaoks on see kivi üks nendest kohtadest kus sprindil jälle kiirust lisada või kandmise korral kandjat vahetada.
ärge nüüd mõelge, et see on väljakutse ja et selle kivi minematassimine / puu otsa upitamine näitab, et varasemad põlved olid nisanäpud.
"...ja mina venitasin seal karskusseltsi kõrval, mõeldes, et kui irooniline oleks oksendada selle „Siin asus Eesti esimene karskusselts“ sildi alla, siis mingil hetkel, kui olin jala suure vahtrapuu jämedalt tüvelt alla võtnud, siis vaatasin läbi vahtralehtede helehalli taevasse, kust hakkasid langema mõned rasked vihmapiisad. Pleierist tuli ka üks liigutav muusikapala ning just sellel hetkel kantud vaikselt mööduvast iiveldustundest ning vaikselt saabuvast trennijärgsest endorfiinilaksust tundsin ma hästi korraks, kuidas ma olen eriti joones enda keha, mõistuse, looduse ja üldse universumiga.
Ja ma poetasin spontaanselt paar pisarat."
Poleks arvanud, et sinus nii palju pehmust on :)
Vaga vesi sügav põhi? Ei vist sest mu vesi pole väga vaga:)
Anoh... jah... juhtub noh:)
hõh :) armas tegelikult. selliseid hetki võiksid kõik veidi sagedamini tunda...
Postita kommentaar